Lausetüüp

See artikkel räägib süntaksi mõistest; keelefilosoofia mõiste kohta vaata artiklit Tüüp-lause.

Keeleteaduses on lausetüüp erinevatele lausetele omaste ühiste semantiliste või süntaktiliste tunnuste kogum.

Lause põhitüübid on normaallause, olemasolulause, kogeja-omajalause (kogejalause, omajalause), tulemuslause.

Lause tüübid suhtluseesmärgi järgi ehk kommunikatiivsed lausetüübid on väitlause, küsilause, hüüdlause, käsklause, soovlause.

Näited:

a) Sa õpid korralikult. b) Kas sa õpid korralikult? c) Õpi korralikult! d) Õpiksid sa korralikult! e) Kui korralikult sa õpid!

Väide on sündmuse kirjeldus sellisena, nagu kõneleja seda usub olevat. Küsimus ja käsk seisnevad kuulaja mõjustamises vastavalt kas sündmuse kohta teavet andma või sündmust teoks tegema. Hüüd ja soov on kõneleja emotsionaalset suhtumist kajastavad suhtluseesmärgid. Hüüd- ja soovlause on muude lausetüüpidega võrreldes perifeersemad lausetüübid ja rajanevad küllaltki piiratud vormimallidel. Lausetüübi ja suhtluseesmärgi vastavus ei ole päris üksühene. See on tingitud ühelt poolt sellest, et suhtluseesmärki väljendavaid grammatilisi vahendeid on ka intonatsioon, mida aga tema suure kõikuvuse tõttu pole siiski arvatud lausetüübi eristavate tunnuste hulka.

Näiteks lauset "Ta võttis selle endale?", mille küsivat sisu väljendab üksnes intonatsioon, peetakse grammatiliselt tüübilt ikkagi väitlauseks, küsitähendust aga selle väitlause sekundaartähenduseks. Teiselt poolt võimaldavad lausetüüpide sekundaarkasutusi ka näiteks väitlause avatus mitmesuguste tähenduste väljendamiseks.