Hüüdlause

Hüüdlause ehk eksklamatiivlause on kommunikatiivne lausetüüp, mis väljendab kõneleja emotsionaalset suhtumist lauses esitatu kohta.

Kirjas on hüüdlause järel hüüumärk. Tundmuste rõhutamiseks kasutatakse hüüdlauses mitmesuguseid hüüdsõnu, nt ahaa, oi, oo, oijah.

Hüüdlause viitab sellele, et millegi intensiivsus on ootuspärasest suurem. Hüüutuum, millega tähistatut tõstetakse esile kui tähelepanuväärset, sisaldab mingi skaalalise tähendusega sõna.

  • Küll on ilus! (hüüutuumaks omadussõna)
  • Küll ta laulab ilusti! (hüüutuumaks määrsõna)
  • On alles iludus! (hüüutuumaks nimisõna, mille tähenduskomponendiks on varieeruva intensiivsusega omadus)
  • Oi, millist laulu lauldakse! (hüüutuuma võivad moodustada ka muud nimisõnad, kuid siis peab tähelepanuväärsus selguma kontekstist)

Väitlausepärane hüüdlauseRedigeeri

Väitlausepärasel hüüdlausel on kaks ülesehitustüüpi:

Küll sa oled ikka armas! Kus pistis alles kisama!

On alles segadus! Rääkis ta vast loo!

Komplementlausekujuline hüüdlauseRedigeeri

Komplementlausekujuline hüüdlause algab siduva ase- või määrsõnaga kui, missugune ~ milline ~ mis, kuidas. Teiste siduvate sõnade puhul peab tuumaga märgitu tähelepanuväärsus selguma kontekstist.

(Vaata), kui kena neid! Milline kaunitar! (Näe), kuidas elu muutub! Keda ma kuulen!

HüüdfraaslauseRedigeeri

Hüüdfraaslause on ainult hüüdsõnast koosnev vormellause.

Ahaa! Noh! Hahaa! Hurraa!

Nimisõnafraasiga hüüdfraaslauseRedigeeri

Nimisõnafraasi sisaldav hüüdfraaslause koosneb hüüdfraasist, mille tuumaks on nimisõnafraas.

Oi neid lapsi! Oh poisid, poisid! Oh õnnetust!

Vaata kaRedigeeri