Lauamõis

Lauamõis (ka elatismõis) (saksa keeles Tafelgut) oli mõis, mille sissetulekud läksid teatud isikute (valitseja, komandant, piiskop) või institutsioonide (klooster, toomkapiitel, rüütelkond) ülalpidamiseks.

Lauamõisad Eesti alalRedigeeri

Eesti alal tekkisid lauamõisad varakult. Näiteks kuulus keskajal Tartu piiskopile Sangaste mõis. Lauamõisaid oli nii Saare-Lääne piiskopil (Keskvere mõis Läänemaal) kui Tallinna piiskopil (Porkuni mõis Virumaal). Oma lauamõisad olid Kärkna kloostril.

1643. aastast oli Viimsi mõis Eestimaa kindralkuberneri lauamõis[1].

1651. aastal doneeriti Eestimaa rüütelkonnale Nabala, Kuimetsa ja Kaiu mõisad, mille tuludest peeti kuni võõrandamiseni ülal Maanõunike Kolleegiumi.

Pärast Liivi- ja Eestimaa liitmist Vene riigiga anti mitmed valdused lauamõisatena kasutada ametiisikutele. Taebla oli Tallinna ülemkomandandi, Jaama Narva komandandi (kuni 1863) ja Sindi Pärnu komandandi (kuni 1835) lauamõis.

ViitedRedigeeri