Lahetaguse mõis
Lahetaguse mõis (saksa keeles Lahhetagge) oli rüütlimõis Kihelkonna kihelkonnas Saaremaal. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Saaremaa valda Saare maakonnas.
Mõisa keskus asus Lahetagusel.
Ajalugu muuda
1571. aastal läänistati Lõmala vakuses maatükk, kuhu tekkiski Lahetaguse mõis.[1] Valdajaks sai Jurgen Krumbecken. Pärast tema surma päris mõisa lesk. Viimase käest läks mõis Bertram Bellingkhausenile (? – enne 1633).[2] Oma isalt oli Bertram pärinud ka Pilguse mõisa.[3] Mõlemad mõisamajapidamised jäid perekonna valdusse 18. sajandi II pooleni.
1633. aastal kinnitati Lahetaguse omandiõigust Bertrami pärijatele. 1645. aastal olid mõlemad mõisad maanõunik Bertram von Bellingshauseni (1586–1661) valduses.[2] Talle järgnes mõisnikuna ta teine poeg kornet Hermann von Bellingshausen. Järgmine omanik oli tema poeg Klaus von Bellingshausen (? – enne 1718). Täpselt teadmata ajal kuulus mõis sillakohtu adjunkt Heinrich Reinhold von Bellingshausenile.[4] 1778. aastal müüs major Fabian Ernst von Bellingshausen (~1735 – maeti 1784) mõisa Daniel Gottlieb Sucknile (? – 1822). Kuid juba 1780. aastal said Bellingshausenid mõisa tagasi. 1785. aastal müüs vabapreili Gertrude Sophie von Bellingshausen mõisa ära. Uueks omanikuks sai Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1750–1842).[5]
Luce valdusse jäi Lahetaguse 1832. aastani. Mõisa ostis siis alampolkovnikuproua Julie von Hahn (sündinud von Hoyningen-Huene).[6] Omanik oli ta veel 1862. aastal.[7] Millalgi 19. sajandi II poolel sai Lahetaguse mõisnikuks vabahärra Georg Gottlieb Ernst Wolff (1823–1896).[8] Mõis kuulus talle veel 1892. aastal.[9] 1896. aastast said omanikeks tema pärijad. 1909. aastal oli mõis endiselt nende nimel.[10] Enne 1919. aasta võõrandamist oli Lahetaguse viimaseks mõisnikuks vabahärra Basil Gustav Otto Gottlieb Wolff (1862 – ?).[11]
Mõisas sündis 1778. aastal kuulus maadeuurija Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Tema auks on mõisahoone vundamendikünkale paigaldatud mälestuskivi.
Mõisakompleks muuda
Mõisa peahooneks oli 18. sajandil ehitatud barokne puidust ehitis.
Tänapäeval on kogu mõisakompleks hävinud.
Viited muuda
- ↑ Saaremaa : maadeteaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus (1934). Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
- ↑ 2,0 2,1 Buxhövden, F. von (1851). Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung. Lk 44.
- ↑ Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft (1935). Tartu: Saaremaa Üldkasuliku Ühingu kirjastus. Lk 461.
- ↑ Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft (1935). Tartu: Saaremaa Üldkasuliku Ühingu kirjastus. Lk 461, 462.
- ↑ Buxhövden, F. von (1851). Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung. Lk 44, 45.
- ↑ Tiesenhausen (1843). Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel. Lk 184.
- ↑ Sivers, J. (1863). Das Buch der Güter Livlands und Oesels. Riga: Gedruckt in der Müllerschen Buchdruckerei.
- ↑ Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft (1935). Tartu: Saaremaa Üldkasuliku Ühingu kirjastus. Lk 446.
- ↑ Kröger, A. (1892). Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga. Lk 108.
- ↑ Richter, A. (1909). Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Band I. Livland. Riga. Veerg 819.
- ↑ Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft (1935). Tartu: Saaremaa Üldkasuliku Ühingu kirjastus. Lk 15, 447.