Lõpuvaheldus

Lõpuvaheldus on lõpphäälikute poolest erinevate tüvevariantide vaheldumine sõna vormistikus. Lõpuvahelduseta sõnade vormistikus on kasutusel üheainsa lõpphäälikuga tüvekuju või tüvekujud, lõpuvahelduslike sõnade paradigmas leidub erinevate lõpphäälikutega tüvevariante.

Lõpuvahelduse puhul saab eristada kolme põhilist liiki: lisandumine, kadu ja asendumine. Leidub ka juhtumeid, mis ei kuulu lõpuvahelduse alla.

Käändsõna tüvekujude lõpphäälikute erinevused

1. Nimetavas käändes on vähem häälikuid kui omastavas (lisandumine)

Lisandumise korral lisandub sõna lähtetüvele üks või kaks foneemi, nt tuhm → tuhmi, eelis → eelise, tige → tigeda. Enamiku käändsõnade omastava tüvekuju lõppu lisandub vokaal.

2. Nimetavas käändes on rohkem häälikuid kui omastavas (kadu)

Kadu korral võetakse lähtetüve lõpust üks foneem ära, et moodustada muutetüvi, nt mühakas → mühaka.

3. Nimetavas ja omastavas käändes on erinevad lõpphäälikud (asendumine)

Asendumise korral muutetüve moodusta­mi­seks tuleb sõna viimane või viimased foneemid asen­dada ühe kuni kolme teise foneemiga, nt meri→ mere, vari → varju, õpilane → õpilase, seitsmes → seitsmenda, või vahetavad kaks viimast foneemi kohad, nt haigur → haigru.

Pöördsõna tüvekujude lõpphäälikute erinevused

Pöördsõna lõpuvaheldused on sarnased käändsõna omadega. Siingi jagunevad tüvekujude erinevused: 1) olevikuvormis esineva tüvekuju lõpus olevat häälikut ei ole ma-tegevusnimes esineva tüvekuju lõpus (lisandumine); 2) ma-tegevusnime tüvekuju lõpus olevat häälikut ei ole da-tegevusnime tüvekuju lõpus (kadu); 3) tüvekujude lõpus olevad häälikujärjendid erinevad (asendumine).

1. Olevikuvormis esineva tüvekuju lõpus on häälik, mida ma-tegevusnimes esineva tüvekuju lõpus ei ole (lisandumine)

Ma-tegevusnimes vaheldub konsonantlõpuline tüvekuju olevikuvormis esineva a- või e-lõpulise tüvekujuga. Olevikuvormis esineva tüve lõpus on a umbes üheksakümnes sõnas (nt laul/ma : laula/n). Olevikuvormis esineva tüve lõpus on e üheteistkümnes sõnas (nt jooks/ma : jookse/n).

2. Ma-tegevusnime tüvekuju lõpus on rohkem häälikuid, kui da-tegevusnime tüvekuju lõpus (kadu)

Ma-tegevusnimes vaheldub vokaallõpuline tüvekuju da-tegevusnimes esineva konsonantlõpulise tüvekujuga (nt kogele/ma : kogel/da, kõnele/ma : kõnel/da).

3. Da- ja ma-tegevusnime tüvekujude lõpphäälikud paiknevad erinevas järjestuses (asendumine)

Asendumise puhul vaheldub pöördsõna paradigmas ma-tegevusnimes esinev le-lõpuline tüvekuju da-tegevusnimes esineva el-lõpulise tüvekujuga (nt võimle/ma : võimel/da, suple/ma : supel/da).

Lõpuvahelduse alla ei kuulu

1. Muutused, mis toimuvad tüve lõpuhäälikutega ainult kindlate formatiivide liitumisel. Nimelt:
   1. tüve lõpu i muutumine e-ks, kui formatiiv algab i-ga, nt valemi + i → valeme/id, väeti + im > väete/im;
   2. pika tüvevokaali lühenemine i-ga algava formatiivi ees, nt saa(/ma) + in → sa/in;
   3. muud teisendused /1 V/-tüvedes vokaalga algava formatiivi ees, nt söö/ma, aga söö + akse > süü/akse, joo/ma, aga joo + es > juu/es;
   4. tüve lõpu a muutumine e-ks umbisikulise tegumoe tunnuse ees, nt taht/ma : taha/n, aga taha + takse → tahe/takse;
   5. tüve lõpu m-i muutumine n-iks d- või t-ga algava formatiivi ees, nt lumi : lume, aga lum + d → lun/d.
2. Laadimuutusega kaasnevad vokaaliteisendused, nt lugu : loo.
3. Supletiivsete tüvekujude esinemine sõna eri vormides, nt mi­ne/ma : läk/sin, õlu : õlle, tege/ma : teh/akse.