Lõks (püünis)

Lõks on harilikult langeva uksega, langeva raskusega või vedruga kasutatav püünis.

Lõks on automaatselt toimiv, selle mehhanismi käivitab saakloom ise, kui ta haarab tugipulgast ja tallalauast koosneva luku külge kinnitatud söödast. Eestis on kasutusel olnud kahte tüüpi lõkse - looma elusana püüdmiseks oli kastlõks, looma surmav oli lööklõks. Lööklõksude hulka kuuluvat vedrulõksu kasutati hiire- ja rotilõksuna. [1].

Eesti eri piirkondades ja murretes on sõnal lõks olnud ka muid tähendusi:

ViitedRedigeeri

  1. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 154

VälislinkRedigeeri