Läkiläki
Läkiläki (murretes ka karbus[1]) on allapööratavate karusnahksete kõrvadega talvemüts[2].
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/e/e7/Raattentie_T-26.jpg/220px-Raattentie_T-26.jpg)
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/f/f8/Grayushanka.jpg/220px-Grayushanka.jpg)
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/b/b3/Vepsamaa_2017_%28534%29.jpg/220px-Vepsamaa_2017_%28534%29.jpg)
Kasutus
muudaPõhja-Euroopas on kõrvadega talvemütsid laialdaselt tuntud mitmesugustes variantides. Lätis on sarnase mütsi leide juba I aastatuhande lõpust. Eestis oli läkiläki kõige levinum meeste talvemüts ning seda kasutatakse tänini.
Valmistamine
muuda19. sajandil tehti läkiläkid tumedast kodukootud kalevist või ka mustast parknahast. Mütside lambanahkse voodriga pealagi oli ümara kujuga ning see õmmeldi kokku neljast siilust. Läkiläki kõrvad, mis olid pealael paelaga kokkuseotavad, ja mütsi kuklataguse kitsam ääris olid mustast lambanahast ning need sai koos vajaduse järgi alla käänata või üles tõsta. Jõukamatel talumeestel oli lambanaha asemel rebase- või saarmanahk.
Mütsidest oli Eestis läkiläkiga kõige sarnasem lontmüts.
Vaata ka
muuda
Eestis varem kantud vanemat tüüpi mütse: |
Viited
muuda- ↑ Eesti murrete sõnaraamat vaadatud 02.09.2020
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 156
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 121