Kotor (Montenegro)
Kotor (montenegro keeles: Котор / Kotor; ladina keeles: Acruvium; kreeka keeles: Ασκρηβιον, Askrèvion; itaalia keeles: Càttaro) on rannikulinn Montenegros. Linn asub Kotori lahe kõige sügavamas sopis. Kotori valla keskuseks olevas linnas elab 13 510 inimest.[viide?]
| Kotor | |||
|---|---|---|---|
|
| |||
| |||
 | |||
|
| |||
| Pindala |
335 km²  | ||
| Elanikke | 1300 (2008) | ||
|
| |||
| Koordinaadid | 42° 26′ N, 18° 46′ E | ||
  | |||
Kotorit ümbritseb Veneetsia vabariigi ajal ehitatud linnamüür ja arhitektuuris domineerivad sellest ajast pärinevad hooned. Kotori lahte, mis on üks Aadria mere rannikust kõige kaugemale ulatuvaid lahti, nimetatakse vahel ka Euroopa kõige lõunapoolsemaks fjordiks. Tegelikult on Kotori laht ürgne jõeorg, lahe tagumine osa nagu paisjärv, mida eeslahega ühendab kitsas kaljuvärav. Linna ümbrust ilmestavad selle kohal kõrguvad Orjeni ja Lovćeni kaljud. Lahe põhjarannik on kogu Euroopa sademeterohkeim koht – seal sajab 5000 mm aastas.
Viimastel aastatel on üha suurenenud Kotorit külastavate turistide arv, keda meelitavad kohale nii Kotori lahe ilu kui ka Kotori vanalinn.
Kotori linn on osaks UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvast Kotori looduslikust ja kultuuriloolisest alast.
Ajalugu muuda
Kotori linn, mida ajalooürikutes on esmamainitud aastal 168 eKr, rajati Vana-Rooma perioodil, mil seda tunti nime Acruvium, Ascrivium või Ascruvium all. Linn kuulus tollal Rooma riigi koosseisus olevasse Dalmaatsia provintsi.
Kindlustused rajas linna kohale 535. aastal keiser Justinianus I pärast gootide üle võidu saavutamist. Kuni 11. sajandini kõneldi Kotoris dalmaatsia keelt.
1002. aastal okupeeris linna Bulgaaria ning aasta hiljem andis tsaar Samuil Kotori üle Serbiale. Kohalikud elanikud olid seesuguse tehingu vastu ning kasutades ära oma liitu Ragusa vabariigiga, suutsid säilitada nii oma riiklikud institutsioonid kui ka õiguse sõlmida lepinguid ja pidada sõda.
Aastatel 1420–1797 oli Kotor osaks Veneetsia vabariigi Albaania provintsist, välja arvatud perioodil 1538–1571 ja 1657–1699, mil linn kuulus Ottomani impeeriumile. Sajandite pikkune Veneetsia võim andis linnale ka praeguseni säilinud arhitektuurilise ilme.
Veneetsia võimu all olnud Kotori linn sai 1538. ja 1657. aastal kannatada Ottomani vägede piiramiste käigus, 1572. aastal räsis linna katk ning 1563. ja 1667. aasta maavärinad peaaegu hävitasid Kotori.
Campo Formio leppega 1797. aastal läks Kotor Habsburgide valdusse. 1805. aastal anti see Pressburgi rahulepinguga aga üle Prantsuse keisririigile allunud Itaalia kuningriigile. 1810. aastal liideti Kotor Prantsuse keisririigi Illüüria provintsiga ning koostöös Montenegro vägedega vallutas 1815. aastal linna Briti mereväekapten William Moste. Seejärel läks Viini rahuleppe kohaselt Kotor taas Austria-Ungari keisririigile.
Esimese maailmasõja ajal oli Kotor üks kolmest peamisest Austria-Ungari keisririigi mereväebaasist. Piirkonnas toimusid ägedad lahingud kohalike Montenegro slaavlaste ja Austria-Ungari sõjaväe vahel. Pärast 1918. aastat sai Kotorist Jugoslaavia Kuningriigi osa.
Aastatel 1941–1943 annekteeris Kotorit Itaalia, moodustades sealse piirkonna aladest Cattaro provintsi. Pärast Teist maailmasõda sai linnast Montenegro Sotsialistliku Vabariigi osa Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koosseisus.
15. aprillil 1979 tabas Montenegro rannikut tugev maavärin, mis hävitas poole Kotori vanalinnast ja osaliselt purustas Sveti Tripuni katedraali.
Rahvastik muuda
Kotor on Kotori valla administratiivkeskus. Vald hõlmab veel Dobrota, Risani ja Perasti linnu ning paljusid külasid Kotori lahe ümbruses. Valla elanike arv on 2003. aasta rahvaloenduse kohaselt 23 481. Kotoris endas elab 5341 inimest, kuid et Kotor ja Dobrota tegelikult moodustavad ühe linna, on nende elanike koguarv 13 510.
Rahvuslik koosseis (2003. aasta rahvaloenduse andmeil): montenegrolased – 46,81% serblased – 30,91% horvaadid – 7,63% jugoslaavlased – 0,73% moslemid – 0,46% 2003. aasta seisuga nimetas end õigeusklikeks 78% piirkonna elanikest ja katoliiklasteks 13%.