Kontaktimprovisatsioon
Kontaktimprovisatsioon on liikumisvorm ühe või mitme partneriga, mis põhineb kontaktis olevate kehade liikumisel, kus kehade liikumist reguleerivad füüsikaseadused (impulss, gravitatsioon, inerts, kesktõukejõud, hõõrdumine).[1][2] Samuti on kaasatud ka meelte treening, sest kehadele esitatakse väljakutse tulla toime ettearvamatute olukordadega.[3]
Kontaktimprovisatsiooni mõiste lõi Ameerika tantsija ja koreograaf Steve Paxton , kes 1972. aasta jaanuaris esitas trupiga publikule oma tantsulavastuse “Magneesium”. Sellest lavastusest arenes hiljem välja ülesastumine, kus Paxton esitles kontaktimprovisatsioone.[3][4]
Kontaktimprovisatsioon on tantsumaailmas kohati kummaline nähtus. Esmapilgul tundub, et tegemist oleks nagu maadlusega, kuid võistlus käib selle peale, kumb rohkem järele anda oskab.[5] Kontaktimprovisatsiooni osaks on minna vooluga kaasa ja anda järele, kasutades oma kehaosi toetamiseks ja abistamiseks, kuid väga harva liigutuste manipuleerimiseks.[6] Mõned inimesed, kes on näinud kontaktimprovisatsiooni, kirjeldavad seda kui segu kunstist, spordist, jitterbug'ist ning armatsemisest.[3]
Ajalugu muuda
Kontaktimprovisatsiooni sündi seostatakse kõige sagedamini Steve Paxtoni algatatud katsete seeriaga 1972.–1973. aastal. 1960. aastate alguses tantsis Steve Paxton Judsoni tantsuteatris koreograafi Merce Cunninghami seltsis, kes tegi koostööd muusiku, helilooja ja kunstniku John Cage’iga. Cage avaldas mõju uue mõtlemise ja praktika arendamisel tantsu ja muusika vallas Ameerikas ja mujal. Cage palus Robert Ellis Dunnil õpetada Cunninghami stuudios kompositsioonitundi noortele professionaalsetele tantsijatele.[4]
Robert Dunn innustas tantsijaid sügavamalt mõtlema tantsu ja kunsti olemusele, esitades neile mitmeid olulisi küsimusi. Ta pani neid kaaluma, millist liikumist saab tantsus kujutada, kus toimub etendus, kust vaatab publik ning milline on valgus- või heliolukord. Dunn julgustas neid katsetama uusi lähenemisviise ja ideid. Õpilased koostasid kodutööna mitmesuguseid kompositsioone ja Dunni tantsijad olid väga põnevil üksteise ettepanekutest. Tantsijad soovisid jagada oma loodud teoseid avalikkusega ja olid sobiva esinemiskoha leidmise otsingul. Selles protsessi käigus kutsus New Yorgi kesklinna Judsoni mälestuskiriku pastor neid kasutama kirikus asuvat võimlat. Aastatel 1962–1965 andis Judsoni tantsuteater seal palju erakordseid etendusi. See 40 kunstniku kollektiiv on saanud paljude inimeste silmis oluliseks verstapostiks postmodernse tantsu arengus.[4]
Aastal 1970 kujunes välja tantsu-, teatri- ja improvisatsioonirühm Grand Union, kuhu kuulusid Steve Paxton koos Yvonne Raineri, David Gordoni, Trisha Browni, Barbara Dilley, Douglas Dunni, Nancy Greeni ja teistega. Liikmeteks olid tantsijad eri tantsurühmadest, kuid neil ei olnud kindlat kava ega koreograafiat. Oma improviseeritud tantsuteatri ehitamiseks kasutati kõike, mis oli käepärast; rekvisiite, valgustust, muusikat, teksti, kostüüme, liikumist.[4]
1972. aasta jaanuaris olid mõned Grand Unioni tantsijad resident-kunstnikena tööl Oberlini kolledžis. Iga liige andis hommikul tehnikatundi ja pärastlõunal esinemistunni. Paxtoni hommikutund oli kell 7 ja see toimus vanas puidust võimlas. Põhiharjutused olid väike tants, kontakt põrandaga ning jooga ja hingamine. Tund, mida Paxton pärastlõunal õpetas, oli mõeldud ainult meestele. Steve Paxton oli varem praktiseerinud aikido't, tai chi'd, joogat ja meditatsiooni ning see kõik kumas läbi ka tema tantsus ja tehnikas. Kuu lõpus kandis Steve Paxton ette oma algelise tantsueksperimendi, mis kandis pealkirja „Magneesium“. Eksperimendis osalesid Paxton ja veel üksteist meesõpilast, kes alustasid paigal seismisest ja hakkasid seejärel tasakaalust välja langema, kukkudes matile, libisedes, veeredes ringi, tõustes uuesti püsti, omavahel kokku põrgates, ning peale kümmet minutit õpetati püsti seistes.[3][4]
Kuus kuud hiljem ühendas Paxton 12–15 õpilast ja kolleegi, kellega ta kohtus Oberlinis, Benningtonis ja Rochesteris õpetades, et kahe nädala jooksul koos elada ja töötada. Pärast praktikat koliti New Yorgi kesklinna kunstigaleriisse – John Weberi galeriisse – pandi matt püsti ja esineti nädala jooksul viis tundi päevas. Kui inimesed galeriisse jõudsid, võisid nad sealt läbi astuda viieks minutiks või maha istuda ja pikemalt toimuvat jälgida, võib-olla ka järgmisel päeval tagasi tulla. Need olid kontaktimprovisatsiooni esimesed etteasted, mida kujutati pigem häppeningi või installatsiooni kui traditsioonilise tantsulavastusena.[4]
Harjutusi ja elemente muuda
Kontaktimprovisatsioonis mängivad olulist rolli kontakti loomine, suhtlemine, lähedus ja puudutamine, sealhulgas ka võime lubada ennast puudutada. Kontakt tekib läbi kogu keha ning eri kehaosi kaasatakse võrdselt nii toetajate kui ka liigutajatena. Gravitatsioon ja kontakt põrandaga on kaks väga olulist komponenti selles tantsustiilis. Tantsupinda koheldakse kui usaldusväärset partnerit ning kui tantsija soovib liikuda või lennata, peab olema tagatud, et tema maandumine oleks alati turvaline ja kontrollitud. Perifeerse nägemise treenimine on äärmiselt oluline. Kui tantsija õpib tantsima, pannes rõhku ka seotud silmadele ja vähendades kuulmistaju mõju, aitab see suurendada ümbritseva keskkonnataju.[3]
Lisaks sellele on oluline harjutada nii kontaktset kui ka väljaspool kontakti liikumist, kus mõlemad partnerid jälgivad omaenda pidevat liikumist. See võimaldab neil luua uue ühise liikumiskeele ja -voolu. Kontaktimprovisatsiooni üks võluvamaid aspekte on võime luua olukord, mida partneri puudumisel oleks keeruline ja peaaegu võimatu saavutada. See hõlmab tasakaalust väljas olekut, kus tantsija asendi ja gravitatsioonikeskme vaheline suhe on väljakutsuv ja ebaharilik.[3]
Rulluv kontaktpunkt toimub kahe või enama keha ja põranda ühenduses ning liigub sujuvalt punktist punkti. Tantsijal on igas punktis võimalik muuta oma liikumise suunda, teha midagi teisiti või jätkata samas punktis. Kuulamine on tähtis partneriga liikumises, et kuulata nii enda kui ka teiste kehade füüsilist suhtlemist. Dueti puhul ei kehti kontaktimprovisatsioonis mehe-naise roll. Naised võivad tantsida naistega, naised kannavad mehi, juhivad neid või järgnevad neile ning mehed puudutavad mehi. Põhiharjutuste hulka kuuluvad jõu üleviimine, jõu andmine ning vastuvõtt. Lisaks ka kehasisene jõu ümberlülitus, mis toimub kas partneri suunas või temast eemale. Harjutuste hulka kuulub ka väike tants – liikumine, kus ülesanne on väikeste liigutuste ja gravitatsiooni tajumine selleks, et hoida kehas tasakaalu. [3][4][7]
Viited muuda
- ↑ Gomez-Lozano, S., Vargas-Macías, A., Kelly-Lahon, C., León, K., & García-Sottile, M. E. (2022). Influence of Aikido and Taijiquan-Tuishou on Contact Improvisation. Frontiers. https://doi.org/10.3389/fcomm.2022.983290
- ↑ Tagel, J. (2014). Kehateadlikkuse ning rühma- ja partneritunnetuse arendamine läbi kontaktimprovisatsiooni [Lõputöö]. DSpace. https://dspace.ut.ee/handle/10062/41725
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Heitkamp, D. (2006). Teater. Muusika. Kino. Kultuurileht SA. https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/41058
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Stark Smith, N. (2008). Harvest: One History of Contact Improvisation. https://contactquarterly.com/cq/unbound/view/harvest-a-history-of-ci
- ↑ Juurak, R. (2011). Ta õpetab egoismist loobumist... Kultuurileht SA. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=opetajateleht20111202.1.8&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------
- ↑ Novack, C. J. (1990). Sharing the Dance: Contact Improvisation and American Culture (1st edition). University of Wisconsin Press.
- ↑ Hennessy, K. (s.a.). The Experiment Called Contact Improvisation. https://www.foundsf.org/index.php?title=The_Experiment_Called_Contact_Improvisation