Ava peamenüü
Konrad Naumann (lilledega) 1973. aastal

Konrad Naumann (25. november 1928 Leipzig25. juuli 1992 Guayaquil, Ecuador) oli Saksa DV riigitegelane.

Konrad Naumanni isa oli finantsrevident, ema õmblejanna. 1944. aasta veebruaris mobiliseeriti ta kooliõpilasena lennuväe abiteenistusse. Ta sai ka langevarjuri ettevalmistuse. Vahetult enne Ameerika vägede saabumist ta deserteerus.

1945. aastal astus Konrad Naumann Saksamaa Kommunistlikku Parteisse, mis sotsiaaldemokraatide sundliitmise järel 1946. aastal nimetati ümber Saksamaa Sotsialistlikuks Ühtsusparteiks. Esialgu töötas Naumann põllutöölise ja ehitajana. 1946. aastal asus ta tööle Saksa Vaba Noorsoo Liitu (FDJ), kus oli Leipzigis ja Mecklenburgis juhtivatel kohtadel. Lisaks oli ta aastatel 19491951 Mecklenburgi Maapäeva liige. 1951–1952 õppis ta Moskvas Komsomoli Kõrgemas Koolis. 1952–1957 oli Naumann Oderi-äärse Frankfurdi Saksa Vaba Noorsoo Liidu ringkonnajuhatuse esimene sekretär ja Oderi-äärse Frankfurdi Maapäeva liige. 1952–1967 oli ta lisaks veel Saksa Vaba Noorsoo Liidu Kesknõukogu liige, 1957–1967 oli ta Saksa Vaba Noorsoo Liidu Kesknõukogu sekretär.[1]

1963. aasta jaanuarist kuni 1966. aasta augustini oli Konrad Naumann Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee liikmekandidaat ja 1966. aasta septembrist kuni 1985. aasta novembrini Keskkomitee liige. 1964–1971 oli ta Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Berliini piirkonnajuhatuse teine sekretär ja 1971–1985 esimene sekretär. Lisaks kuulus ta aastatel 1967–1986 Berliini Linnavolikokku ja oli Rahvakoja (parlamendi) liige. 1973. aastal sai ta Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaadiks ja 1976. aastal Poliitbüroo liikmeks. 1984–1985 oli ta Keskkomitee sekretär ja 1984–1986 Saksa DV Riiginõukogu liige. 22. novembril 1985 vabastati ta ametlikult tervislikel põhjustel oma ametitest. Tegelikuks lahtilaskmise põhjuseks oli tema 17. oktoobril 1985 peetud kõne, mis läks vastuollu partei põhiliiniga.[2]

1986. aasta detsembrist kuni 1989. aasta lõpuni töötas Konrad Naumann Potsdamis Riiklikus Arhiividevalitsuses. 1990. aasta algul jäi ta pensionile.

1991. aasta aprillis asus ta koos oma naisega elama Ecuadori, kus ta järgmisel aastal suri.[3]

ViitedRedigeeri