Kompositsioonimeetod

Kompositsioonimeetod (saksa keeles Kompositionsmethode) ehk kompositsioonitehnika (inglise keeles music composition technique) on muusikas õpetus, kunst ja oskus muusikaliste objektide muutmiseks, organiseerimiseks ja seostamiseks. Helilooja ehk komponist loob heliteose ehk kompositsiooni ühe või mitme kompositsioonimeetodi abil.

Nii nagu muutub muusika, muutuvad ka kompositsioonimeetodid. Kui näiteks 19. sajandi helilooja tegeles selliste mõistetega nagu duur-moll-süsteem, tonaalsus või muusika taktilis-meetriline jaotus, siis 20. sajandi heliloojad on tegelnud näiteks elektrooniliste tämbrite, müra, muusika seriaalse organiseerimise, muusikaliste parameetrite või minevikumuusika dekonstrueerimisega.

Muusika kompositsioonimeetodi ülesandeks on üldiselt tagada muusika käsitöönduslik kvaliteet, detailide ja terviku sobivus, aga ka muusika "tõesus", läbipaistvus, defineeritavus ühiskonna jaoks. Kompositsioonimeetodi sellist rolli on ka kritiseeritud. Näiteks Arnold Schönberg on pidanud uudsest kompositsioonimeetodist tähtsamaks uudset kõla: "Ein neuer Klang ist ein unwillkürlich gefundenes Symbol, das den neuen Menschen ankündigt [---]" (Uudne kõla on tahtmatult avastatud sümbol, mis kuulutab ette uut inimest [---]) [1]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Schönberg, Arnold 1911: "Harmonielehre", Universal Edition, Wien, 1922. 479