Klaudia Bežanitskaja
Klaudia Bežanitskaja (15. oktoober 1889 Kergu-Kõnnu vald, Pärnu-Jaagupi kihelkond – 12. oktoober 1979 Tallinn) oli vene päritolu Eesti arst.
Ta lõpetas Peterburi Naisgümnaasiumi. Kuna naiste vastuvõttu ülikoolidesse Venemaa Keisririigis siis veel ei olnud, astus ta aastal 1906 Tartu Ülikooli arstiteaduskonda vabakuulajana. Ta ise osales delegatsioonis võrdõiguslikkuse saavutamiseks nais- ja meesüliõpilaste vahel, mille tulemusena said naisüliõpilased aastal 1911 esmakordselt sooritada ülikooli juures lõpueksamid võrdselt meesüliõpilastega. Tütre sünni tõttu aastal 1911 tegi ta viimased eksamid aastal 1913 ja lõpetas ülikooli cum laude.
Aastatel 1913–1916 töötas ta Tartu Ülikooli sisehaiguste kliinikus professorite Karl Dehio ja Ernst Masingu assistendina. Aastal 1914 oli ta Krimmis professor Nikolai Burdenko juures laboratooriumi arstiks. Aastatel 1916–1920 oli ta Kaukaasias sõjaväljal Punase Risti arstina.
Aastal 1922 tuli ta suurte raskustega Eestisse. Ta töötas aastatel 1922–1940 haigekassa arstina. Selle kõrval sai temast pühendunud tuberkuloosi vastu võitleja.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Isiklikku
muudaTema isa Nikolai Bežanitski oli õigeusu preester, kes mõrvati Tartu Krediidikassa keldris ja kuulutati aastal 2000 pühakuks; õigeusu preestrid olid ka tema isa neli venda ja mõlemad vanaisad. Tema õde Zinaida Dormidontova (1884–1976) oli keelteõpetaja. Tema tütar oli Tamara Miljutina.