Kindlustatud asula

Kindlustatud asula oli Euroopa varase metalliaja asulatüüp, mis paiknes looduslikult kaitstud kohas (nt künkal) ja oli sageli tugevdatud kunstlike kindlustustega, eriti kui looduslik kaitse jäi nõrgaks. Lääne- ja Põhja-Euroopa kirjanduses kasutatakse sama nähtuse kohta sageli terminit "mägiasula" (inglise keeles hill-top settlement). Levinud arvamuse kohaselt olid seesugused asulad osa üle-euroopalise pronksitöötlemise, -levitamise ja -jaotamise süsteemist.

Daugava-äärse Vīnakalnsi kindlustatud asula asukoht tänapäeval

Leviku piirkond ja aeg

Sellised asulad olid kasutusel Baltikumis, Valgevenes, Ida-Euroopa metsavööndis (Djakovo ja Gorodištše kultuurid) ja Kesk-Euroopas (Lausitzi kultuur), üksikud näited on teada ka Skandinaaviast (Darsgärde, Sjöberg) ja Soomest (Liedo Vanhalinna). Leedus ja Loode-Valgevene riipekeraamika kultuuri alal hakati neid rajama 2. aastatuhande viimasel veerandil eKr ja enamik neist jäi kasutusele kuni eelrooma rauaaja lõpuni või isegi rooma rauaajani. Ida-Euroopa metsavöötmes, Volga-Oka regioonis, rajati esimesed kindlustatud asulad 2. ja 1. at vahetusel või 1. at esimestel sajanditel eKr. Lätis ilmusid esimesed kindlustatud asulad 2. at lõpul eKr, Ida-Lätti (Brikuļi) ja Väina alamjooksule jõudsid nad 1. at alguses eKr ning paljud neist püsisid kasutusel kuni rooma rauaajani. Eesti kindlustatud asulad ehitati 9. sajandil või 8. sajandi algul eKr ja jäeti maha 1. at keskpaiku eKr. Soome ja Rootsi kindlustatud asulad rajati samal ajal või veel hiljem kui Eestis. Seega levisid KA-d aja jooksul lõunast (kagust) põhja (loodesse).

Asva kindlustatud asula asukoht tänapäeval

Baltikumi kindlustatud asulad

Baltikumis olid kindlustatud asulate kõrval olemas ka avaasulad, kus ilmselt elas rohkem inimesi, kuid arheoloogiliselt on tunduvalt enam uuritud just kindlustatud asulaid. Kindlustatud asulate kontsentratsioon oli suurim piki Väina jõge Lätis (nt Ķivutkalns, Vīnakalns, Mūkukalns, Klaņģukalns) ning selle jõgikonnaga seotud mäe- ja järverikkas Kirde-Leedus (nt Nevieriškė) ja Loode-Valgevenes.

Eesti kindlustatud asulad asusid Põhja-Eestis (Iru ja Narva) ja Saaremaal (Asva ja Ridala) ning nende kaitseehitised olid suhteliselt nõrgad, piirdudes puust või kivist tara või madala muldvalliga.

Baltikumi kindlustatud asulates elanud kogukond oli suurem ühest perest/majapidamisest. On hinnatud, et näiteks Irus elas 30–50 inimest ja vähemalt sama palju ka Asvas ja Ridalas, Ķivutkalnsis 40–60, Vīnakalnsis 30–50 ja Brikuļis 40–70 inimest.