Ava peamenüü

Kiievi lahing (Schlacht um Kiew saksa keeles) peeti Teise maailmasõja Idarindel 23. augustist 26. septembrini 1941 operatsiooni Barbarossa käigus. Nõukogude Liidu ja Venemaa ajaloos tuntakse seda lahingut Kiievi kaitseoperatsiooni (Киевская оборонительная операция) nime all ja lahingu kestuseks loetakse ajavahemikku 6. juulist kuni 26. septembrini 1941.

Kiievi lahing
Osa Teise maailmasõja Idarinde
Operatsioon Barbarossa lahinguplaanist
Invasion1941.jpg
Olukord juunis-augustis 1941, Kiievi piirkonnas ja Idarindel
Toimumisaeg 23. august26. september 1941
Toimumiskoht Kiiev, Ukraina NSV Nõukogude Liit
Tulemus Saksa vägede võit
Osalised
Flag of Germany (1935–1945).svg Saksamaa Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of Germany (1935–1945).svg Fedor von Bock
Flag of Germany (1935–1945).svg Gerd von Rundstedt
Flag of Germany (1935–1945).svg Heinz Guderian
Flag of the Soviet Union.svg Semjon Budjonnõi
Flag of the Soviet Union.svg Semen Tõmošenko
Flag of the Soviet Union.svg Mihhail Kirponos
Jõudude suurus
Flag of Germany (1935–1945).svg Väegrupp Süd
Flag of Germany (1935–1945).svg 6. armee
Flag of Germany (1935–1945).svg Tankigrupp 1
Flag of Germany (1935–1945).svg 17. armee
Flag of Germany (1935–1945).svg 11. armee
Flag of Germany (1935–1945).svg Väegrupp Mitte
Flag of Germany (1935–1945).svg Tankigrupp 3
Flag of Germany (1935–1945).svg 9. armee
Flag of Germany (1935–1945).svg 4. armee
Flag of Germany (1935–1945).svg 2. tankiarmee
Flag of Germany (1935–1945).svg 2. armee
Flag of the Soviet Union.svg Edelarinne
Flag of the Soviet Union.svg Lõunarinne

Saksamaa poolel osalesid väegrupi Mitte 2. tankiarmee Heinz Guderiani juhtimisel ja väegrupp Süd Gerd von Rundstedt juhtimisel. Nõukogude Liidu vägedest osalesid Punaarmee edelarinne Mihhail Kirponose juhatuse all.

Heinz Guderian Kiievi lahingute ajal 1941. aastal

Seda loetakse suurimaks vägede sissepiiramiseks maailma ajaloos, kui piirati sisse Punaarmee Edelarinne ja võeti 665 000 vangi.

Sisukord

EelluguRedigeeri

Debatt Barbarossa edasise strateegia osas algas Saksa relvajõudude peastaabis juba augusti alguses. Pärast Umani koti likvideerimist olid Punaarmee Edelarinde vasak tiib ja Lõunarinne taganemas Dnepri jõe suunas, samal ajal kui Edelarinde paremal tiival asuvad Punaarmee 5. ja 37. armee olid jätkuvalt kaitses Kiievi ümbruses, olles 12. augustiks tagasi löönud 6. augustil alanud Saksa 6. armee otserünnaku Kiievile.[1] Terve augusti jooksul käisid OKWs ja OKHs ägedad vaidlused, kas jätkata pealetungi Moskvale või enne likvideerida Kiievit kaitsvad väeüksused. Samal ajal parandas väegrupp Mitte oma positsioone Desna jõe joonel ning Punaarmee korraldas ägedaid vasturünnakuid väegrupi Mitte vastu Smolenski ja Jelnja ning väegrupi Nord vastu Staraja Russa rajoonis. Hitler reageeris Staraja Russa ohule saates Leningradi suunale väegrupi Mitte XXXIX motoriseeritud korpuse, mille tulemusena Moskva suunal edasi tungiva 3. tankigrupi rünnak seiskus. 18. augustil esitas Franz Halder uue plaani kuidas jätkata pealetungi Moskvale, kuid kolm päeva hiljem lükkas Hitler selle tagasi ning käskis Fedor von Bockil pöörata osal oma väegrupp Mitte väegrupist lõunasse. Kõik Hitleri veenmised ebaõnnestusid ning 24. augustil suundus Heinz Guderiani 2. tankigrupp lõunasse, jättes ühe oma korpustest Brjanski rindele kaitsele.

Sarnased vaidlused käisid ka Punaarmee peastaabis. Jossif Stalin ja enamus kindraleid olid veendunud, et sakslaste pealetungi raskuspunkt on Moskva suunal, kuid juba 29. juulil osutas Georgi Žukov Kiievit ohustavale ohule ning soovitas Kiievist välja tõmbuda. Nädal aega hiljem kordas ta oma soovitusi ja Stalin tagandas ta. Kolm päeva hiljem teatas Mihhail Kirponos, Edelarinde juht, et ta suudab Kiievit hoida. Erinevatel aegadel augusti kuu jooksul palusid nii Mihhail Kirponos, Semjon Budjonnõi kui ka Nikita Hruštšovi luba tõmmata Nõukogude 5. armee Dnepri jõe taha ning 19. augustil saadigi vastav käsk. Stavka käsu kohaselt pidi 5. armee tõmbuma Dnepri idakaldale ja seal kaitsele jääma, 37. armee pidi moodustama tugeva sillapea Dnepri idakaldal ümber Kiievi. Uus formeeritav 40. armee pidi kaitsele asuma Desna jõe joonel Novgorod-Severski kandis 21. ja 13. armeede vahel kaitsmaks 2. tankigrupi ohu eest põhjast.[2]

 
Olukord Idarindel juunis-augustis 1941

5. armee taganemine Dneprini ei läinud nii libedalt kui plaanitud. Armee alustas tagasitõmbumist 21. augustil ning pidi lõpetama selle 25. augustiks. Kuid taganemise käigus lasi 37. armee 27. laskurkorpus Saksa LI korpuse üle Dnepri Okuninovo juures, Kiievist põhjas, ning sakslased ohustasid 5. armee vasakut tiiba ja nõukogude väed olid sunnitud Desna jõe taha taganema. Halvem veel, 2. tankigrupi eelväed lähenesid Šotska ja Koropile, ohustades 40. armeed veel enne kui viimane jõuab koonduda ning ähvardasid kiilu lüüa Punaarmee 21. ja 13. armeede vahele. 18. augustil lasid nõukogude väed liiga vara õhku Dnipropetrovski hüdroelektrijaama tammi. Dnepr laienes kuni pooleteise kilomeetri laiuseni, purustades eeldatavad 9. ja 18. armee ületuskohad. Lõunarinde vägedel õnnestus sellele vaatamata üle Dnepri taganeda ning enamus vägesid oli 22. augustiks jõe idakaldal.

Augusti lõpuks olid edela- ja lõunarinde väed kaitsel Dnepri ida kaldal Kiievist kuni Musta mereni. Lõunarinde väed olid kaitsel Dnepri suudmest kuni Vorskla jõeni. Edelarinde 5. armee oli kaitsel juba läbi murtud Dnepri joonel, 37. armee kaitses Kiievit ning 26. ja 38. armee olid kaitsel Dnepri joonel Kiievist kuni Krementšukini.

Lahingu käikRedigeeri

Pealetung põhjasuunastRedigeeri

24. augustil alustas 2. tankigrupp rünnakut Konotopi suunal ning saavutas kohe edu. Augusti lõpuks murdsid Saksa väed 13. armee kaitsest läbi ja ületasid Desna ning moodustasid mitu sillapead jõe teisel kaldal. Stavka andis käsu 21. armeele rünnata pealetungivaid Saksa vägesid, kuid armee hoopis taganes Kiievi suunas. 30. augustil andis Stalin Brjanski rinde vägedele karmi käsu haarata edasitungivaid sakslasi tiivalt, kuid lahingutes kannatada saanud 13. armee ei täitnud käsku ja jätkas taandumist.[3] Samal päeval lõikas Saksa 3. tankidiviis läbi Moskva-Kiievi raudtee Šostka kandis. Ka alustas sel päeval rünnakuid Saksa 2. armee taganeva 21. armee vastu. Alates 2. septembrist alustasid Brjanski rinde väed lõpuks vasturünnakutega sakslaste vasaku tiiva vastu, kuid rünnakud olid nõrgad ning edu need ei toonud. 6. septembril käskis M. Kirponos 21. armeel, armee allutati sel päeval edelarindele, rünnata ettetunginud Saksa 3. ja 4. tankidiviisi tagalasse. Selleks ajaks laiutas 30 kilomeetrine tühimik Edela ja Brjanski rinnete vahel. 7. septembril jõudsid Saksa väed Konotopini.

Samal päeval palusid Boriss Šapošnikov ja Aleksandr Vassilevski jälle luba edelarinde vägesid tagasi tõmmata. Kuid igasugused soovitused Kiiev maha jätta viisid Stalini raevu ning ta süüdistas kindraleid kaotusmeeleolude levitamises. Saavutati vaid 5. ja 37. armee tagasitõmbumine parematele kaitsepositsioonidele ning osa armeede vägesid suunati pealetungiva 2. tankigrupi vastu.[4]

9. septembril alustas 21. armee lõpuks oma rünnakutega, kuid kuna puudus koordinatsioon Brjanski rindega, saavutati vähe. 10. septembriks oli lõhe kaitsel olevate Nõukogude rinnete vahel suurenenud juba 70 kilomeetrini. M. Kirponos raporteeris Stavkale: "Vaenlase tankigrupp murdis läbi Romnõ ja Gaivoroni suunas. 21. ja 40. armee ei ole suutelised likvideerima seda gruppi. Nad nõuavad viivitamatult vägesid Kiievi kindlustatud rajoonist vaenlase pealetungi tõkestamiseks ja üldist taganemiskäsku". Õhtul kordas M. Kirponos palvet vägede tagasi tõmbumiseks. B, Šapošnikov vastas, et on vajalik jätkata võitlust endistel positsioonidel, väitis, et Romnõ suunas liikuvad sakslased on vaid "luure" ning sellega tullakse toime Dnepri rindelt tõmmatavate vägedega. Ta keelas kategooriliselt võtta vägesid Kiievist, kuigi linna kaitsev 37. armee oli edelarinde tugevaim.

Pealetung lõunasuunastRedigeeri

Väegrupi Süd 9. tankidiviis tungis üle Dnepri 19. augustil Zaporožje juures, kuid löödi samal päeval üle jõe tagasi. Järgmisel päeval õnnestus Saksa 17. armeel moodustada suur sillapea Krementšuki rajoonis ning 25 augustil Dnepropetrovski kandis. Kaitsel olev 38. armee ründas küll sillapäid raevukalt kuid Luftwaffe toel löödi Saksa vägede poolt kõik rünnakud tagasi. 4. septembril andis Gerd von Rundstedt käsu 1. tankigrupile liikuda Dnepropetrovski juurest Krementšuki sillapeale. Esimesena ületas jõe 16. tankidiviis 11. septembril. Täiesti aru saades valitsevast ohust, mida kujutas ennast sillapea Krementšuki juures, telegrafeeris S, Budjonnõi 11. septembri hommikul Stalinile Poltavast: "Edelarinde täielik tagasitõmbumine viivitamatult vajalik" ja et edasine venitamine toob kaasa vaid "vägede ja suure hulga logistiliste üksuste hävimist". Sel päeval informeeris Stalin M. Kirponost: "Ära jäta Kiievit maha ja ära lase sildu õhku ilma Stavka käsuta."

12. septembri hommikul tabas 38. armee 297. laskurdiviisi Saksa 16. tankidiviisi äge rünnak ning kaitse murti kohe läbi. Et kõik reservid olid suunatud põhjast pealetungiva 2. tankigrupi vägede vastu, ei suudetud läbimurret riivistada ning Saksa väed olid õhtuks edasi liikunud kuni 20 kilomeetrit. 13. septembri keskpäevaks oli 16. tankidiviis jõudnud Lubnõni, kus kokkukraabitud alarmüksused panid sakslaste edasitungi hetkeks seisma. Selleks ajaks olid 16. tankidiviisi kannul liikuvad 14. ja 9. tankidiviis raiunud Nõukogude 38. ja 6. armeede vahele 20 kilomeetrise lõhe.[5] Põhjast pealetungivad 3. tankidiviisi väed olid 13. septembriks kahepäevase ägeda lahingu järel puruks löönud Romnõt kaitsevad Punaarmee üksused ning lähenesid Lohvitsani, planeeritud kohtumispunktini väegrupi Süd vägedega. Punaarmee üksustele oli jäänud veel vaid 40 kilomeetrine avaus moodustuvast kotist väljumiseks. Kuid Stavka kategooriliselt keelas taganemise ja määras 13. septembril Budjonnõi asemel Semjon Timošenko Edelasuuna üldjuhiks. Esimese asjana lubas Timošenko, et Kiievit suudetakse kaitsta ning Brjanski rinde väed löövad põhjast pealetungivad tankikiilud tagasi. Vaatamata S. Timošenko lubadustele, kohtusid Saksa väed 14. septembril ja 16. septembriks oli piiramisrõngas Punaarmee väeüksuste ümber suletud.[6]

 
Olukord Idarindel augustis-detsembris 1941

HävingRedigeeri

16. septembril saabus Kriponosini lõpuks kauaoodatud käsk alustada taandumist Kiievist uutele positsioonidele Pseli jõe joonel, aga kuna käsk anti üle suuliselt Timošenko staabiülema Bagramiani kaudu, aga Stalin oli taganemise kategooriliselt ära keelanud, keeldus Kirponos taandumist ilma kirjaliku käsuta alustamast. Kinnitus saabus alles ööl vastu 18. septembrit, kuid luba anti vaid Kiievi maha jätmiseks, taganemisest Pseli jõeni polnud juttugi. Vaid paar tundi varem oli Kirponos otsustanud tegutseda omal vastutusel ning käskinud 5., 21., 26., ja 37. armeel rünnata itta ning 38. ja 40. armeel rünnata vastavalt Romnõ ja Lubnõ suunas. Kuid organiseeritud taandumine oli juba välistatud, kuna ümberpiiratud armeesi rünnati igast küljest ning ei suudetud ennast vaenlasest lahti tõmmata. Ilma varustuse ja üldise juhtimiseta jäänud edelarinde väed isoleeriti Saksa vägede poolt väikestesse gruppidesse ning hävitati. Kõige kauem panid vastu 26. armee jäänused, kes võitlesid Orzhitsa rajoonis kuni 26. septembrini. 37. armee suutis Kiievist kuni 50 kilomeetrit kagusse liikuda, enne kui nad 21.–23. septembrini hävitati. 5. ja 21. armee võitlesid kuni 25. septembrini.[7][8]

Lahingu tulemusRedigeeri

Lahingu tulemusena hävitati täielikult Punaarmee Edelarinne ja suurem osa Lõunarindest. Septembri lõpuks oli kogu Ukraina Dnepri jõest ida pool sakslaste käes. Kolme kuu lahingutegevuse käigus elimineerisid Saksa väed üle ühe miljoni punaarmeelase. OKW 26. septembri raport teatas 665 212 vangilangenust, 824 sakslaste kätte langenud tankist, 3018 suurtükist ja 418 tankitõrje suurtükist[9]. Omadeni suutsid välja murda ainult 15 000 punaarmeelast, nende hulgas ka Budjonnõi, Timošenko ja Hruštšovi staabid. Edelarinde juhataja Mihhail Kirponos langes lahingus 20. septembril. Täielikult hävisid Nõukogude 5., 21., 26. ja 37. armee, kokku 43 diviisi, 40. armee sai tugevalt kannatada.

ViitedRedigeeri

  1. David M. Glantz. Barbarossa. 2001. lk 125
  2. David M. Glantz. Barbarossa. 2001. lk 126
  3. Robert Kirchubel. Operation Barbarossa – Army Group South. Oxford 2003. lk 57.
  4. David M. Glantz. Barbarossa. 2001. lk 128
  5. Robert Kirchubel. Operation Barbarossa – Army Group South. Oxford 2003. lk 57.
  6. David M. Glantz. Barbarossa. 2001. lk 131
  7. Robert Kirchubel. Operation Barbarossa – Army Group South. Oxford 2003. lk 62.
  8. David M. Glantz. Barbarossa. 2001. lk 132
  9. Helmuth Greiner, Percy Ernst Schramm. Kriegstagebuch des Oberkommandos der Wehrmacht 1940–1945 Buch I. Frankfurt am Main 1965. lk 661