Lemmikloomade parasiidid

Lemmikloomade parasiidid on organismid, kes elavad ajutiselt või püsivalt lemmiklooma (nt kassi, koera, hamstri jt) keha pinnal või sisemuses, toituvad tema (peremeesorganismi) kulul ja toimivad patogeenselt ehk tõvestavalt. Parasiidid laiemas mõistes on nakkushaiguste tekitajad, kitsamas mõistes parasitaarhaiguste tekitajad.

Sise- ja välisparasiidid

Lemmikloomadel esineb nii sise- ehk endoparasiite kui ka välis- ehk ektoparasiite. Endoparasiitideks on helmindid (ümarussid, kidakärssussid, lameussid jt) aga ka algloomad, kes võivad olla nii rakusisesed kui rakuvälised. Ektoparasiitideks on lülijalgsed, näiteks nahalestad (süüdiklest, vagellest). Parasiitsed ektoparasiidid on ka kirbud (putukad) ja puugid (lestalised).

Koerte ja kasside levinumad parasiidid

Lemmikloomadena peetakse kõige sagedamini koeri ja kasse, seetõttu esineb neil ka kõige rohkem parasiite.

Siseparasiidid

Ümarussid

Siseparasiidid on koerte ja kasside hulgas laialt levinud. Kõige sagedamini esineb neil solkmeid: koerasolge (Toxascaris leonina), mis põhjustab toksaskarioosi, kutsikasolge (Toxocara canis) ja kassisolge (Toxocara cati ehk Toxocara mystax), mis põhjustavad toksokarioosi. Koerasolge levib ka kassidele. Täiskasvanud solge elab peremehe soolestikus ning muneb seal ka palju mune (üks emane solge võib muneda elu jooksul kuni 200 000 muna). Munad satuvad väljaheidetega väliskeskkonda, kus nad optimaalse temperatuuri saavutamisel muutuvad nakatamisvõimeliseks.

Kutsikasolkme elutsükkel

Peremees võib nakatuda, kui ta neelab alla elujõulisi mune väliskeskkonnast (nt muld, vihmauslased jne) või kui nakkus kandub tiinelt loomalt järglasele. Viimasel juhul toimub nakatumine emakasiseselt ehk transplatsentaarselt.

Üks karnivooridel levinud parasiithaigus on toksakarioos. Selle kliiniliseks tunnusteks koertel ja ka kassidel on kõhulahtisus, isutus, kõhu suurenemine, aneemia, hepatiit, köha jne. Tugev nakkus võib põhjustada ka surma.

Inimene on kutsika- ja kassisolkme jaoks säilitusperemees, sest inimeses kooruvad vastsed ei saa areneda sigimisvõimelisteks, seega nad rändavad inimese organismis ringi, kahjustades kudesid ja elundeid.

Koertel, harvem kassidel, esineb ka selline helmint nagu Uncinaria stenocephala, kes parasiteerib peensooles, toitub verest ning põhjustab sellist haigust nagu untsinarioos. See haigus võib kulgeda subkliiniliselt ehk haigussümptomiteta, kuid iseloomulik on kõhulahtisus ja kõhnumine. Tugeva haiguse korral esineb algul limane ja hiljem verine kõhulahtisus. Inimestele võivad rändevastsed tekitada nahakahjustusi.

2015. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös uuriti lemmikloomadel esinevaid helminte Eesti linnades. Selgus, et Tartus ja Kundas esineb helminte kõige sagedamini, samas kui Elvas, Rakveres ja Pärnus esineb neid aga keskmisest vähem.

Lameussid

Lameussidest on kõige levinumad ja tuntumad paelussid (Cestoda). Koertel ja kassidel esineb paelussidest kõige sagedamini koeraviiki (Dipylidium caninum). Koeraviik parasiteerib peremehe peensooles ja põhjustab haigust nimega dipülidioos, mille nakatumistunnused on seedehäired ja kõhnumine. See haigus võib esineda ka rebastel, huntidel, nugistel ja ka inimestel. Seda nakkushaigust levitavad ka kirbud – nad on D. caninum '​i vaheperemehed.

Diphyllobothrium latum ehk harilik laiuss esineb koertel ja kassidel harvemini kui koeraviik. Harilik laiuss vajab arenemiseks nii vahe- kui lisaperemeest. Vaheperemeesteks on tavaliselt aerjalalised vähid ja lisaperemeesteks kalad (sagedamini haug, ahven, luts). Inimene nakatub toore või vähe töödeldud kala söömisel.

Tenioose põhjustavad Taenia perekonda kuuluvad paelussid, näiteks Taenia hydatigena, T. multiceps, T. cervi jt. Taenia perekonda kuuluvad liigid vajavad ka vaheperemeest, kelleks võivad olla sead, närilised, lambad, kodukitsed jt imetajad.

Echinococcus granulosus '​e arenemistsükkel

Koertel ja kassidel esineb ka sellised paelusse nagu ehhinokokid, kes põhjustavad ehhinokokoose. Eestis on kahte liiki ehhinokokke – Echinococcus granulosus ehk põistang-paeluss (kassidel ei esine) ja E. multilocularis ehk alveokokk-paeluss. Alveokokk- ja põistang-paelussi levitavad rebased, kes on populatsiooni suurenemise tõttu linna liikunud. Umbes 30% looduses elavatest Eesti rebastest on nakatunud E. multilocularis '​ga. Ka kährikkoer võib olla alveokokk-paelussi lõpp-peremees, kuid kährikul on nakkuse esinemine 20 korda madalam (1,6%).

Algloomad ehk ainuraksed

Algloomsete parasiitide esinemise kohta on vähe andmeid, kuid see ei tähenda, et neid ei ole. Kassidel, kuid eriti koertel, esineb selline parasiitne viburloom nagu Giardia duodenalis, kes põhjustab giardioosi. Giardioos tekitab pikaldase mõõduka kõhulahtisuse, millele ravi ei mõju. Nakatumine toimub tsüstidega, mis on kohe nakkusohtlikud, seega võib see haigus levida väga kiiresti. Enamasti haigestuvad noorloomad ja lapsed.

Samuti esineb koertel ja kassidel sellise eoslooma perekonna nagu Cystoisopora tekitatud haigus tsüstoisosporoos, mis on alla üheaastaste kutsikate ja kassipoegade haigus, ja Sarcocystis liikide tekitatud haigus sarkotsüstioos, mis tavaliselt areneb varjatult. 2006. aastal Hispaanias Córdobas tehtud koerte siseparasiitide uuringus leiti just Isospora canis't ja Sarcocystis't kõige rohkem.

Üks levinud alglooma tekitatud haigus on toksoplasmoos, mida peamiselt levitavad kassid ja mis sageli areneb haigussümptomiteta. Riskirühmaks on rasedad ja immuunpuudulikkusega inimesed.

Välisparasiidid

Lülijalgsed

Lülijalgsetest esineb Eestis loomade parasiitidena eelkõige lestalisi ja putukaid.

Lestad

Levinuim ektoparasiidist nugilestaline on võsapuuk (Ixodes ricinus), kes elabki põhiliselt võsastunud aladel kevadest sügiseni. Võsapuuk võib levitada nakkushaigusi, sest ta imeb peremeeste verd ning seetõttu levitab eri liiki loomade haigusi.

Verd täis puuk kassil

Puugid (Eestis võsapuuk ja laanepuuk) võivad kanda endaga kaasas ohtlikku viirust entsefaliiti. See zoonoos on Eestis kõige ohtlikum, kuid lisaks sellele kannavad paljud puugid ka borrelioosi ehk Lyme'i tõbe.

Teine nugilestaline, kes elab koertel ninakäikudes ja kõrvalurgetes on ninalest (Pneumonyssoides caninum). Ninalest tekitab koertel aevastamist, vesist ninaeritust ja ninaverejookse.

Koertel esineb ka sellised parasiitseid lestasid nagu süüdiklestad (Sarcoptes scabiei), kes tekitavad sarkoptoosi ehk süüdiklestsügelisi. Süüdiklest närib naha epidermisesse käike ning muneb sinna ka oma munad. Sarcoptes scabiei '​l esineb palju varieteete, näiteks koertel esineb S. scabiei var. canis . Süüdiklestad enamasti kasse ei tabanda.

Putukad

Tiivututest nugiputukatest esinevad koertel ja kassidel väivid, täid ja kirbud.

Väivilised (Mallophaga) on püsivad välisparasiidid, kes kahjustavad loomade karvkatet ja nahka. Koeral esineb koeraväiv (Trichodectes canis) ja kassil kassiväiv (Felicola subrostratus) ning mõlemad on karnivooride paelussi Dipylidium caninum '​i vaheperemees.

Täilised (Anoplura) on imetajate verd imevad välisparasiidid, kes kahjustavad nende nahka. Koertel esineb koeratäi (Linognathus setosus), kes tabandab pigem pikakarvalisi koeri. Täid esinevad tihti koos koeraväiviga.

Kirbulised (Siphonaptera) on loomade ajutised välisparasiidid, kes imevad verd ning põhjustavad nahakihelust, allergiat ja nahakahjustusi. Kirbud ei ole eriti peremehespetsiifilised, seega nii koeral, kassil kui ka inimesel võib parasiteerida palju liike kirpe. Näiteks neil kõigil kolmel võib esineda nii koerakirp (Ctenocephalides canis), kassikirp (Ctenocephalides felis), inimesekirp (Pulex irritans) kui ka siilikirp (Archaeopsylla erinacei).

Parasitaarhaiguste laboratoorsed diagnoosimismeetodid

Parasitaarhaiguste diagnoosimiseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid. Järgnevalt on nimetatud neist põhilisemad:

1. Koprouurimine – seedekulgla, sapikäikude, kõhunäärme ja hingamiselundite parasiitide leidmiseks. Sõltuvalt väljaheite uurimise eesmärgist tuleb valida vastav mikroskoopiline uurimismeetod. Selleks võib olla natiivpreparaadi meetod, settimismeetod, flotatsioonimeetod, kombineeritud meetod, väljarändemeetod, koprokultuurimeetod või parasitoskoopia.
2. Lihaste uurimine – keeritsussvastsete, lihastetsüstitserkide ja sarkrotsüstide leidmiseks.
3. Nahakaabete ja -tükkide uurimine – sügelislestade leidmiseks, kuid ka mõnede helmintooside kahtluse korral.
4. Vere ja lümfi uurimine – mikrofilaariate, helmintide hematogeenselt migreerivate vastsete ja parasiitsete ainuraksete (babesioos) leidmiseks.
5. Eritiste uurimine – ninanõre, röga, okse, uriini ning suguelundite nõre ja sperma uurimine.
6. Molekulaarbioloogilised meetodid – DNA uurimisel põhinevad meetodid.

Parasitooside tõrje

Parasitooside tõrje koosneb profülaktikast, immunoprofülaktikast, metaprofülaktikast ja teraapiast.

Profülaktika ehk haiguse ennetamine koosneb tervisekaitsemeetmete rakendamisest, mille eesmärk on loomade tervise tugevdamine ja parasiitidega nakatumise ärahoidmine ravimeid kasutamata. Immunoprofülaktika põhineb organismi kaitsemehhanismidel (vaktsiinid). Metaprofülaktika on ravimite andmine enne nakatumist. Teraapia ehk ravi on ravimite kasutamine haigusest vabanemiseks (anthelmintikumid, antiparasiitikumid).