Kaoliin
Kaoliin ehk portselansavi on valdavalt kaoliniidist koosnev savi erivorm. Lisaks kivimi põhimassi moodustavale kaoliniidile sisaldab see ka teisi savimineraale, opaale, tridümiiti, kristobaliiti ja murenemata jäänud päevakivide jäänuseid.[1] Kivim võib lisandina sisaldada ka kvartsliiva.
Sõna "kaoliin" on tuletatud Hiinas Jiangxi provintsis Jingdezheni linna lähedal paikneva Gaolingi küla (高岭, Gāolǐng) nimest.[2] Sealselt mäelt kaevati esimest korda kaoliini. Kaoliniiti kui mineraali kirjeldas esimesena Song Yingxing 1637. aastal teoses "Tiangong Kaiwu" (天工開物). Hiinlased nimetasid kaoliiniks mineraali, kaoliini nimetasid nad aga Gaolini mullaks.[3] Sõna kandus teistesse keeltesse üle prantsuskeelsest sõnast kaolin, mis pärines prantsuse preestri Francois Xavier d'Entrecollesi Jingdezheni aruannetest, kus ta selgitas hiinlaste portselani valmistamise tehnikat.[4] Kivim ei olnud siiski Euroopas eelnevalt tundmatu, seda nimetati sõltuvalt piirkonnast kas "valgetuuniks" või "Passau mullaks". Lipari saartel kaevandati seda juba antiikajal.[5]
Kaoliinil on väike kahanemis-paisumisvõime ja madal katioon-vahetuse võime (1–15 mekv/100 g). See on pehme, tavaliselt valge mineraal (dioktaeedriline kihtsilikaatsavi), mis tekib alumiiniumsilikaatide (nt päevakivide) keemilisel murenemisel ehk porsumisel. Eri paigus üle maailma võib see raudoksiidi sisalduse tõttu värvuda roosa-oranži-punaseks, andes sellele eristatava roostekarva värvuse. Kergemas kontsentratsioonis annab see kaoliinile valge, kollase või heleoranži värvitooni. Kaoliinile on võrreldes teiste savidega omane madal plastsus ja suur tulekindlus. Kaubanduse eesmärgil transporditakse kaoliini kuiva pulbrina, poolkuival kujul või vedela seguna. Kaoliini kaevandatakse Ukrainas,[6] Venemaal,[7] Pakistanis, Vietnamis, Brasiilias, Bulgaarias, Prantsusmaal, Suurbritannias, Iraanis, Saksamaal, Indias, Austraalias, Koreas, Hiinas, Tšehhis ja Ameerika Ühendriikides.[3]
Kaoliini kasutusalad
muudaPortselansavi kasutatakse portselani valmistamiseks, aga seda kulub suurtes kogustes ka paberi pinna muutmiseks siledaks ja mitteabsorbeerivaks.[8]
Savihelbed peegeldavad savi sisemist struktuuri, mis sarnaneb korratu paberikuhjaga. Tetraeedriliste silikaatioonide ühikutest või oktaeedriliste alumiiniumoksiidi ühikutest koosnevaid lehekesi seovad nende vahel olevad vee molekulid. Iga savihelvest ümbritsevad ioonide kaksikkihid, mis sunnivad helbeid üksteisest tõukuma. Selline tõukumine laseb helvestel üksteise suhtes libiseda ja muudab savi rõhust mõjutatuks. Selle tulemusena on savi kergesti vormitav. Kuumutamisel põletusahjus eraldub savist vesi, kihtide vahel moodustub tugev side ja tekib kõva vastupidav keraamiline materjal.[8]
Tüüpiline keraamiline materjal on väga kõva, vees mittelahustuv ja korrosioonikindel. See on ühelt poolt väga habras, aga seda saab julgesti kasutada kõrgetel temperatuuridel ja see on ka deformatsioonile vastupidav. Sellised omadused annavadki keraamikale väärtuse.[8]
Kaoliini kasutatakse veel:
- hambapastades
- valgust hajutava materjalina valgetes hõõglampides
- kosmeetikas
- täiteainena titaanvalge värvides [9]
- kummitööstuses oma pool-tugevdavate omaduste tõttu
- liimides reoloogia omaduste muutmiseks [10]
- piipude tootmisel Euroopas ja Aasias
- mahepõllunduses putukatõrjevahendina ning õunte puhul päikesepõletuse kaitseks
- lubivärvina Nepali traditsiooniliste kivimajade juures (tavaliselt värvitakse ülemine osa valge kaoliinisaviga ning keskmine osa punase saviga, alumine osa värvitakse mustaks või jätkatakse punase saviga)
- täidisena Edisoni vinüülplaatides [11]
- näomaskides või seepides
- indikaatorina radioloogilises dateerimises, kuna kaoliniit sisaldab vähestes kogustes uraani ning tooriumi
- tervise-toodetes, näiteks geofaagias seedehäirete vähendamiseks ning kunagi ka kõhulahtisuse raviks
- adsorbendina vee ning reovee töötlemisel [12]
Lõviosa toodetavast kaoliinist on kasutusel paberitööstuses. Aastal 1973 kasutati seal ära üle 70% toodetavast kaoliinist. Kummi valmistamiseks kulus 13,2%, keraamikatööstuses kasutati ära 6,2%, lakkides, värvides ja liimis 4,5%, toiduainetetööstuses 3,2% ja taimekaitsevahendites 0,4% toodetavast kaoliinist.[13]
Geofaagia
muudaPinnase söömine on tuntud kui geofaagia. Ka kaoliini konsumeeritakse tervislikel põhjustel. Suuremal määral tarbivad seda naised, eriti raseduse ajal.[14] Ameerika Ühendriikides teavad kaoliini tarbivad naised seda valge muda, kriidi või valge savina.[15] Savi süüakse, kuna usutakse, et kaoliin aitab vähendada iiveldust ning suudab absorbeerida ohtlikke toksiine.
Teaduslikud uuringud on üritanud välja selgitada tegelikku põhjust, miks inimeste seas geofaagiat esineb. Kõige tõenäolisemaks peetakse teooriat, mille kohaselt see toimib kaitsena haiguste eest. Kõige enam esinebki geofaagiat rasedate naiste ning noorukite seas. Mõlemad grupid on tundlikud parasiitide ja patogeenide suhtes. Samuti on geofaagia laialt levinud troopilistes piirkondades, kus toidu teel levivaid mikroobe on külluslikult. Andmed näitavad, et tihti tarvitatakse savimuda ka seedehäirete korral. On vähetõenäoline, et muda ise seedehäireid tekitab, kuna tarbitakse selliseid savisid, mis paiknevad nii sügaval maa sees, et parasiidid neid saastada ei saaks.[16]
Savi söömist on kasutatud ka nälja alla surumiseks. Näiteks Haitil on geofaagia laialt levinud, eelkõige vaesemates piirkondades. Seal tehakse savimudast küpsiselaadseid koogikesi, mida kuivatatakse päikese käes. Lisanditena kasutatakse vett, soola, margariini ning vahel ka suhkrut. Neid tuntakse kui "bon bons de Terres" ("maised koogikesed"), millel on küll väike toiteväärtus, kuid samas on see odav viis kõhtu täita.[17]
Kaoliini tarbitakse toiduna ka mitmetes Aafrika riikides. Ekvatoriaal-Guineas kannab see nimetust calabachop, Gabonis aga kalaba.[18] Kalaba nime kannab see ka Kamerunis, kus sellele lisatakse pipart ja kardemoni.[19]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ http://zakon3.rada.gov.ua/laws/show/z0016-07
- ↑ Schroeder, Paul (2003). ""Kaolin"". New Georgia Encyclopedia. [14.09.2013]
- ↑ 3,0 3,1 "Kaolinite mineral information and data". MinDat.org. [14.09.2013]
- ↑ Harper, Douglas. "Online Etymology Dictionary". [14.09.2013]
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. veebruar 2017. Vaadatud 14. veebruaril 2017.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. veebruar 2017. Vaadatud 14. veebruaril 2017.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://kaolinzhl.ru/
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Atkins, Peter; Jones, Loretta (2012). "Keemia Alused". ISBN 978-9949-32-142-1.
- ↑ "Titanium dioxide extender in decorative paints". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuni 2017. Vaadatud 14. veebruaril 2017. [21.09.2013]
- ↑ Ciullo, Peter A. (1996). Industrial minerals and their uses: a handbook and formulary. William Andrew. Lk 41–43. ISBN 978-0-8155-1408-4. [14.09.2013]
- ↑ Edison Diamond Disc information [14.09.2013]
- ↑ "Low Cost technology for wastewater treatment in Developing Countries 1-Natural Materials for remove of toxic and heavy metals from wastewater". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 14. veebruaril 2017. [14.09.2013]
- ↑ Temple C. Patton: Pigment Handbook Volume 1 Properties and Economics. John Wiley & Sons, London 1973. ISBN 0-471-67123-1.
- ↑ Gerald N. Callahan. "Eating Dirt."(August 2003). [14.09.2013]
- ↑ R. Kevin Grigsby (2004). ""Clay Eating."". New Georgia Encyclopedia. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. november 2012. Vaadatud 14. veebruaril 2017. [14.09.2013]
- ↑ "Historical Dictionary of Haiti". [18.10.2013]
- ↑ "Eating dirt can be good for the belly, researchers find". [18.10.2013]
- ↑ Karine Boucher, Suzanne Lafage. "Le lexique français du Gabon: K." Le Français en Afrique: Revue du Réseau des Observatoires du Français Contemporain en Afrique. 2000.
- ↑ http://www.bbc.com/future/story/20160615-the-people-who-cant-stop-eating-dirt