Kammkeraamika teooria
Kammkeraamika teooria on ajaloo- ja keeleteaduse teooria, mille kohaselt rääkisid kammkeraamika kultuuri kandjad varast soome-ugri keelekuju ning tüüpilise kammkeraamika levik Läänemere äärde tähendab läänemeresoome algkeelt kõnelenud inimeste rännet. Teooria kohaselt ongi alates kammkeraamikast neis piirkondades säilinud keeleline järjepidevus kuni ajaloolisest ajast tuntud soome-ugri ja läänemeresoome rahvasteni.
Kammkeraamika teooria töötas 1930. aastatel välja Harri Moora. See püsis domineeriva käsitlusena kuni 20/21. sajandi vahetuseni.
Teooria kujunemine muuda
Kammkeraamikat seostasid soomeugrilastega juba Gustaf Kossinna (20. sajandi esimesel kümnendil), Oscar Almgren (1919) ja Julius Aulio (1923), kuid laiemat tunnustust need ideed esialgu ei saavutanud.[1] 20. sajandi alguses valitses Alfred Hackmani tööl põhinev arusaam, et läänemeresoomlased rändasid Läänemere äärde palju hiljem, paar sajandit eKr.[2] Süsteemsele kammkeraamika teooriale pani aluse Eesti arheoloog Harri Moora oma 1930. aastal avaldatud kirjutistega. 1950. aastatel (eelkõige 1956. aastal välja antud kogumikus "Eesti rahva etnilisest ajaloost") tehti sellesse olulisi täiendusi, näiteks hakati tüüpilist kammkeraamikat seostama konkreetsemalt varaste algläänemeresoomlastega. Ehkki hiljem teooriat enam edasi ei arendatud,[3] sai sellest domineeriv käsitlus nii Eestis kui ka mujal Nõukogude Liidus.[4] Soome uurijad võtsid kammkeraamika teooria omaks 1980. aastatel.[5] Teooria oli populaarne kuni 20/21. sajandi vahetuseni.[4]
Kirjeldus muuda
Kammkeraamika teooria lähtepunktiks on seisukoht, et alates kammkeraamika kultuurist on selle levikupiirkonna arheoloogilises aineses jälgitav järjepidevus kuni ajaloolisest ajast tuntud soome-ugri rahvasteni. Teooria eeldab, et see tähendab ühtlasi ka keelelist järjepidevust, nähes kammkeraamikutes varase soome-ugri keelekuju kõnelejaid ja keraamika levikus soomeugrilaste rändeid. Ühe kammkeraamika vormi – Baltikumis, Soomes ja piirneval Venemaa alal levinud tüüpilise kammkeraamika (dateeriti algselt alates 3000. a eKr, hiljem veel 1000 aastat vanemaks) valmistajad esindavad seejuures ühe soomeugrilaste haru, läänemeresoomlaste ja saamide keelelisi esivanemaid, kes saabusid sinna ida poolt. Selle kinnitusena on nähtud asjaolu, et tegemist on ainsa arheoloogilise kultuuriga, mis katab sama ala, kus hilisemal ajal elasid läänemeresoomlased. Piirkonna varasemad tundmatut keelt kõnelenud asukad jätsid läänemeresoome algkeelde oma substraadi. 2. aastatuhande alguses eKr (hilisema korrigeeritud dateeringu järgi 700–800 aastat varem) saabusid koos venekirveste kultuuriga piirkonda balti algkeele kõnelejad, kes sulandasid endasse Daugavast lõuna pool elanud soomeugrilased. Baltlaste keelelised mõjutused põhjustasid läänemeresoome algkeele eristumise saami algkeelest, mida räägiti kaugemal Soome sisemaal, kus balti mõjud jäid nõrgaks.[4][6]
Teooria probleemid ja alternatiivsed käsitlused muuda
Alates 1990. aastatest (mõne autori poolt juba varem) hakati tähelepanu juhtima kammkeraamika teooria probleemsetele külgedele ja välja pakkuma alternatiivseid käsitlusi.
Mitmete arheoloogide arvates võib asustuse järjepidevust näha mitte ainult alates kammkeraamika kultuurist, vaid juba esimesest jääajajärgsest maa koloniseerimisest saadik. Selle põhjal järeldati, et juba need esmaasukad kõnelesid mingit uurali keelevormi. Üks sellest ideest lähtunud mõttesuund eesotsas Kalevi Wiikiga väitis, et neid varaseid uurali keeli kõneldi suurel territooriumil kogu Põhja-Euroopas, kuid osa neist võttis hiljem üle prestiižikama indoeuroopa keele. Rõhutati keelevahetuse ja keelte liitumise rolli uute keelte kujunemisel ning suurte migratsioonide toimumist (sealhulgas kammkeraamika levikuga seotut) ei peetud usutavaks. Need seisukohad teadlaste seas laiemat tunnustust siiski ei leidnud.[7] Teine suund väitis, et kuigi juba jääaja järel Baltikumi ja Soome saabunud asukad rääkisid mingit uurali keelekuju, siis konkreetne keeleteaduslikult rekonstrueeritav uurali algkeel kujunes siiski välja hiljem ja ida pool, kust see siis koos tüüpilise kammkeraamikaga Läänemere äärde levis.[8]
Järjepidevuse küsimuses on vastupidise järelduseni jõudnud arheoloog Valter Lang, kelle hinnangul on uuema uurimisseisu juures senisest ilmekamalt välja joonistunud märkimisväärne lünk Eesti ja Põhja-Läti asustuses pärast kammkeraamikat, aastatel 2000–1200 eKr.[9] Mitmed uurijad on üldisemalt kritiseerinud ja pidanud alusetuks eeldust, et arheoloogilises materjalis ilmnev järjepidevus tähistab ühtlasi keelelist järjepidevust. Samamoodi on põhjendamatuks peetud teatud arheoloogilise kultuuri võrdsustamist ühe teatud keele ja rahvaga.[9][10]
Eesti ja Läti kammkeraamika ja venekirveste kultuuri kalmetesse maetud meeste DNA uuringud (põhinedes küll suhteliselt väikesel valimil) pole leidnud ühtegi isikut, kes kuuluks haplogruppi N3a. Tänapäeva eestlaste, lätlaste ja teiste ümbruskonna rahvaste seas esineb seda haplogruppi aga üsna sageli (36–63%). Geneetikute hinnangul tekkis see haplogrupp umbes 5000 aastat tagasi kuskil ida pool. Sellest on järeldatud, et pärast kammkeraamika ja venekirveste kultuuri on Läänemere äärde ida poolt jõudnud veel üks märkimisväärne migratsioonilaine, mis võis kaasa tuua ka uue keele.[11]
Leedu arheoloog V. Šimėnas on näidanud, et kammkeraamika kultuuri lõunapiiril toimub kammkeraamika kultuuri järkjärguline üleminek lõunapoolsemateks kultuurideks, mida seostatakse indoeurooplastega, ja on käinud välja mõtte, et tegemist on ühtse suure levikualaga indoeuroopa päritolu kultuuriga, mille piirides on lokaalsed erisused. [12] Leedus peetakse kammkeraamika kultuuri siiski valdavalt soome-ugri rahvastele kuuluvaks.[13]
Kammkeraamika teooria on loodud ennekõike arheoloogide tööde põhjal, mis pole aga kooskõlas puhtalt keeleteaduslike meetoditega saadud tulemustega. Harri Moora paigutas oma teoorias läänemeresoomlaste eristumise teistest soomeugrilastest 3. aastatuhande algusse eKr, mis oli paar tuhat aastat varasem kui keeleteadlased olid arvanud, ja baltlaste sisserände 2. ja 3. aastatuhande vahetusse, mil keeleteadlaste kohaselt indoeuroopa keeled polnud veel hargnema hakanud.[14] Ebakõla suurendas veelgi 1990. aastatel toimunud ümberhindamine, mille käigus hinnati arheoloogilised kultuurid senisest märksa vanemaks. Mitmed lingvistid on samal ajal uurali keelte arengujärke dateerinud aga hoopis senisest nooremaks, mis tähendaks, et kammkeraamika levis mitte ainult enne läänemeresoome algkeele teket, vaid 2000 aastat enne isegi uurali algkeele lagunemist.[9] Keeleteaduslikke arusaamu lähtekohaks võttes on läänemeresoome keelte eellaseks oleva uurali keele Läänemere äärde jõudmist hakatud kammkeraamika asemel seostama hilisemate (pärast 2000. aastat eKr ilmnenud) arheoloogiliste nähtustega nagu tekstiilkeraamika kultuur, Seima-Turbino fenomen või kindlustatud asulate levik.[15][16][17]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Valter Lang (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 35
- ↑ Lang 2018, lk 31–34
- ↑ Lang 2018, lk 34–35, 39–40
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Lang 2018, lk 299
- ↑ Lang 2018, lk 44–45
- ↑ Lang 2018, lk 35–40
- ↑ Lang 2018, lk 53–55
- ↑ Lang 2018, lk 47–51
- ↑ 9,0 9,1 9,2 Valter Lang (2014). Eestlaste juured Eestimaal. Vikerkaar, 2014, nr 7–8, lk 78–92.
- ↑ Lang 2018, lk 46–47, 56–57
- ↑ Lang 2018, lk 80–84, 301
- ↑ Šimėnas V, 1997 - Vakarų ir rytų baltų ribos kaita archeologijos duomenimis // Vakarų baltai: etnogenezė ir etninė istorija. Vilnius, 1997, p. 39-63.
- ↑ BALTAI PRIE SUOMIJOS ĮLANKOS Talpykla - Lietuvos istorijos institutas Algirdas Girininkas
- ↑ Lang 2018, lk 39
- ↑ Petri Kallio (2015). The Language Contact Situation in Prehistoric Northeastern Europe. Kogumikus: Robert Mailhammer, Theo Vennemann gen. Nierfeld, Birgit Anette Olsen (toim.), The Linguistic Roots of Europe: Origin and Development of European Languages. Lk 85
- ↑ Asko Parpola (2012). Formation of the Indo-European and Uralic (Finno-Ugric) language families in the light of archaeology. Kogumikus: Riho Grünthal, Petri Kallio (toimetajad), A Linguistic Map of Prehistoric Northern Europe. Helsinki. Lk 156–157
- ↑ Lang 2018, lk 263–264