Küüp
Küüp on piklik künataoline lükandkaanega karp, kus hoiti küünlaid, habemenuge, prille ja muid väikseid tarbeesemeid (nt ehteid, raha) nii igapäevaselt kui ka reisile kaasavõtmiseks.[1][2][3] Küüp toimis ka küünlajalana, kui püsti pandud küünal suruti kaanega vastu küübi otsa.[4][5]
Kirjeldus muuda
Küüp oli reeglina ühest puust õõnestatud ning seda nimetust kasutati põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel, kuid lükandkaanega karp oli levinud üle kogu Mandri-Eesti kuni Petserini välja.[3] Leidus ka tapitud või naelutatud liidesega küüpe.[3] Kaanest haaramiseks ja liigutamiseks on sellel kas üle karbi serva ulatuv osa, või tehtud sellele süvend.[3] Peamised puuliigid olid kuusk, kask, mänd ja lepp.[3] Reeglina on Eesti küübid kattevahenditega viimistlemata, vahel on siiski kasutatud värvi, lakki või tõrvamist.[3] Ehtimistehnikatena kasutati täkkekirju, küüskirju, ussikirju, hundihambakirju, kõrvetamist, intarsiat, ornamentidena nii peremärke kui teksti ja numbreid ja muid mustreid.[3] Enamik kaunistatud ja kirjatud küüpe oli tehtud tõenäoliselt kihla- või pulmakingiks.[3]
Etümoloogia muuda
Alamsaksa keeles tähendab kupe küüpi, tõrt,[6] küfer on aga aamissepp.[7]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Hermann, Pille (29. mai 2018). "Mis on küüp? Maailma parimad neist näevad välja sellised!". Maakodu. Vaadatud 1. juunil 2023.
- ↑ "Isa-poja puutööpäev III". MTÜ Vanaajamaja. 22. veebruar 2022. Vaadatud 1. juunil 2023.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Reemann, Vaike (2021). "KÜÜBID EESTI RAHVA MUUSEUMI KOGUDES" (PDF). Vaadatud 01.06.2023.
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 125
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 93
- ↑ "[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat". EKI.ee. Vaadatud 1. juunil 2023.
- ↑ Forst erklärt (13. märts 2022). "Wie aus einer Eiche ein Fass entsteht - Ein Besuch beim Küfer". Forst erklärt (saksa). Vaadatud 1. juunil 2023.