Kõrgkultuur (ühiskond)

kultuuri osa väljaspool massikultuuri, argikultuuri ja rahvakultuuri, mida väärtustab eliit

Kõrgkultuur on ühiskonnas kultuuri osa, mis on väljaspool massikultuuri (popkultuuri), igapäevakultuuri ja rahvakultuuri. Kõrgkultuuri tunnuseid:

  • elitaarsus: ajalooliselt eliidi kultuurina vastandumine lihtrahva kultuurile ehk tänapäeval massikultuurile (elitaarkultuur)
  • süvenemine: süvitsi minekuga vastandumine levikultuurile (süvakultuur)
  • metafoorsus: instinktiivse otseütlemise asemel kasutatakse ajaloo ja alltekstiga metafoore, mille mõistmiseks on vaja kultuurikogemust ja haridust[1]
  • professionaalsus: professionaalsete nõudmiste tõttu vastandumine harrastuskultuurile (professionaalkultuur)
  • mittekommertsiaalsus: enamasti mittekommertsiaalse olemuse tõttu vastandumine kommertskultuurile
  • kosmopoliitsus: üldmõistetavus rahvusvahelisel tasemel, vastandudes nii kohalikul tasemel pakutavale, ainult kitsalt rahvuslikule kultuurile (rahvusvahelisus)
  • täiuslikkus, lihvitus: püüdlus pideva täiustumise ja lihvituse suunas, vastandudes tavalisele kultuurile (tippkultuur)
  • õpetatus: haritud inimeste kultuurina vastandumine harimatute inimeste kultuurile (haritus)
  • konkurentsivõimelisus: vastupidavus ajaproovile paljude põlvkondade vältel vastandina ainult ühe põlvkonna kultuurile (klassikaline kultuur)

Kõrgkultuur kui sotsioloogiline mõiste kannab väärtushinnangut, mis on seotud ühiskondliku eliidi mõistega ning hõlmab eriti väärtuslikuks peetavaid kultuurisaavutusi, vastandudes nii massikultuurile.

Ajalooliselt on kõrgkultuur seotud aadli kui valitseva klassi kultuuriga. Pärast aadli positsioonide järkjärgulist kadumist pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni on püütud kõrgkultuuri määratleda seoses kultuurivaldkonnas tegutsevate inimeste suurimate saavutuste ning nendest saavutustest huvitatud inimeste olemasoluga. Selle arusaama kohaselt ei pea need inimesed olema tingimata aadlipäritolu.

Carl Godlewski meelest muutus kõrgkultuuri seos aadliga järjest küsitavamaks ka seetõttu, et näiteks 1900. aasta paiku tegeles aadel õukondades paljude varem lihtrahva kultuuri nähtusega nagu tsirkuse, ratsutamiskunsti ning eri ühiskonnakihtide tantsudega, kutsudes sellega esile ühiskonna harituma osa pahameele.

Tänapäeval seostatakse kõrgkultuuri mõistet eelkõige kaunite kunstidega: näiteks muusikas tehakse vahet kõrgkultuuri esindaval süvamuusikal (saksa keeles oleks vastav mõiste "tõsine muusika" (ernste Musik ehk E-Musik)) vastandina levimuusikale (saksa keeles vastavalt 'meelelahutusmuusika' (Unterhaltungsmusik ehk U-Musik)) ning peetakse kõrgkultuuri hulka kuuluvaks kujutavat kunsti, väärtkirjandust (saksa keeles on selle kohta ka mõiste Höhenkammliteratur) ning esitavaid kunste, st tantsu ja teatrit. Et olla kõrgkultuur, peavad need kultuuri vormid vastama teatud esteetilistele nõuetele ning kehtivatele hariduslikele ja kasvatuslikele ideaalidele. Selliste ideaalide loomisel mängisid alates 19. sajandist mõõtuandvat rolli ülikoolid, eelkõige neis viljeldav uute vaimuteaduste areng.

Samas ei peeta Euroopas kõrgkultuuri hulka kuuluvaks paljusid kultuuriliselt kõrgelt arenenud valdkondi, näiteks kalligraafiat (mis kuulub kõrgkultuuri hulka Aasias), sporti, tsirkust või disaini (kunstkäsitöö mõistes).

20. sajandil saksa keeleruumis toimunud kultuuripoliitilistes konfliktides nimetati kõrgkultuuri halvustavalt rahvavaenulikuks (massenfeindlich) või elitaarseks. Teisalt toimis see mõiste haritlaste juhtiva kontseptsioonina kui tippkultuur (saksa keeles Leitkultur). Seejuures argumenteeriti tihti, et ka laiad rahvamassid valiksid kõrgkultuuri, kui nad poleks "kultuuritööstuse" toodete tõttu nüristatud (vrd näiteks Max Horkheimeri ja Theodor W. Adorno kultuurisotsioloogia mõiste raamatus "Kulturindustrie – Aufklärung als Massenbetrug".

Kõrgkultuuri ja massikultuuri vastandamine muutus järjest teravamaks tänu massimeedia kanalites levivale popkultuurile. 1968. aasta rahutusi võib pidada suures osas ka kõrgkultuuri ja ühiskondlikus teadvuses järjest suuremat kohta hõlmava popkultuuri vastandumise tulemuseks. Näiteks Ameerika Ühendriikides kirjeldasid seda konflikti mõisted high brow ("kõrgelaubaline" hochgezogene Augenbrauen) ja low brow ("madalalaubaline"), millega püüti sisulisi hinnanguid andes eritleda vastavalt kõrg- ja popkultuuri.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Arujärv, Evi 2013: Kas Väärtuspüramiid on kummuli. Või kas ikka on?. Sirp, 27.08.2013