Kärsa (Väike-Maarja)
Kärsa on Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas olev küla.
Kärsa | |
---|---|
Lindrehti allikas | |
Pindala: 11,9 km² (2020)[1] | |
Elanikke: 12 (1.01.2019)[2] | |
EHAK-i kood: 3924[3] | |
Koordinaadid: 59° 3′ N, 26° 17′ E | |
Külas on Lindrehti allikad, mis võeti kaitse alla 1978. aastal.
Küla on esmamainitud 1241. aastal kujul Kœrsœlœ. Sel ajal oli see Pudiviru lõunapoolsetest küladest läänepoolseim; edasi lääne poole tuli juba Järvamaa. 1456. aastal on mainitud küla, mõisat ja veskit nimega Karzill. Kuna küla oli väike, siis ta sulandus mõisasse. 1732. ja 1782. aastal on nimetatud Kersa mõisa. Mõis asus Väike-Maarja kihelkonnas ja selle nimeks saksa keeles kujunes Kersell. 1920. aastail muudeti Kärsa mõis asunduseks, 1977. aastal külaks.[4]
Nime päritolu
muudaLauri Kettuse järgi tuleb külanimi sõnast "kärss", mis alguses olevat olnud hüüdnimi. Tema järgi oleks ootuspärane nimi Kärsla, millest l olevat kadunud. Läänemeresoomlaste la-lõpulised kohanimed tulevadki tavaliselt isikunimest, kusjuures kasutus mõnikord la-liitega ja mõnikord ilma selleta olevat tavaline.[4]
Matthias Johann Eiseni sõnul tuleb külanimi samuti kärsast, kuid lisas, et rahvas nimetab küla vahel Kärsuks. Saksa nimi Kersell tekkis tema meelest mõne sarnase nime analoogina.[4]
1930. aastail kirjutati üles järgmine rahvajutt. Kärsa omanik Brevern olevat olnud rahvuselt eestlane ja teeninud toapoisina Järvamaal ühe vanatüdruku juures, kellele kuulunud mitu mõisa, sealhulgas Kärsa. Kärsa mõisal olevat olnud sel ajal teine nimi. Kord pidusöögil seisnud toapoiss vanapreili taga, kui too peeretanud. Toapoiss võtnud peeru enda süüks. Tänutäheks kinkinud vanapreili toapoisile mõisa, mida hakati esialgu hüüdma Kärtsu, pärast Kärsa mõisaks.[4]
Sedasama rahvajuttu räägiti ka Harjumaal asuva Kaersoo küla kohta.[5]
Viited
muuda- ↑ Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
- ↑ Statistikaamet, vaadatud 9.06.2019.
- ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Eesti kohanimeraamat, lk. 285
- ↑ Eesti kohanimeraamat, lk. 153