Käimla (ka kemmerg, väljakäigukoht, peldik) on koht, ruum või hoone, kus inimesed käivad roojamas ja urineerimas.

Avalikes käimlates (peamiselt Venemaal ja Aasias) võib leida potte, mille kohal tuleb kükitada.

Käimlatüübid on vesiklosett, kuivkäimla, välikäimla, tualett, avalik käimla ja avalik tualett[viide?].

Tähepaar WC pärineb inglise keelest, kus Water Closet tähendab vesiklosetti. Kuigi mitteingliskeelsetes maades ei tähenda see lühend midagi, on see tähepaar saanud paljudes maades käimla tunnuseks, isegi nende käimlate tunnuseks, mis pole vesiklosetid. Vahel kasutatakse ka tähist 00.

Kuivkäimla kogumiskastis kasutatakse sageli väljaheidete kogumiseks keemiat (nn keemiline kassiliiv) või turbamulda. Kuivkäimlaid võidakse kasutada autohaagistes, autosuvilates, paatides, purjekates ja pikamaabussides. Peamiselt töötavad kuivkäimlad elektrita. On olemas ka kuivkäimlaid, mis vajavad oma tegevuseks elektrit; selle abil jahutatakse väljaheiteid, et vähendada lõhnu.

Käimlad on leiutatud aastatuhandeid tagasi ja nähtavasti mitmel pool maailmas sõltumatult. Mohenjo Daros olid juba umbes 2800 eKr üsna tänapäevased käimlad, tellistest ehitatud ja puust istmetega. Harappa tsivilisatsioonis oli vesiklosett enam-vähem kõigis majades. Vesiklosette leiti ka Orkney saartel olevast Skara Brae asulast, kus elati ajavahemikul 3100–2500 eKr. Kreetal hakati tualette kasutama Minose kultuuri ajal 18. sajandil eKr, Vana-Egiptuses vaaraode ajastul.

Käimla EestisRedigeeri

Käimlaid hakati Eestis maapiirkonnis propageerima 1920. ja 1930. aastatel, kuid nende levik oli visa, tol perioodil olid sellega varustatud ligi pooled taludest, need püstitati võimalikult vähese materjalikuluga ning hoonetest eemale. Enam olid need levinud tihedama asustusega külades, metsataludes käimlaid endiselt valdavalt polnud.[1][2]

Kodavere käimlaRedigeeri

Peipsi järve ääres asunud Kodavere kogudus püstitas 1916. aasta mais kirikuaeda 70 rubla eest välikäimla. Sama aasta oktoobris kirjutati selle seinale esimesed sõnumid ning järgnevad 30 aastat kirjutisi lisandus. Pärast teist maailmasõda hoone arvatavasti hüljati ja see hakkas lagunema, kuni 2018. aastal kunstnik Jaanus Samma selle jäänused restaureeris ning viis käimlaseinad koos säilinud kirjutistega Rooma kunstinäitusele.[3]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Pärdi, Heiki. "Kasimata talupojad ja kabedad intelligendid". Tuna, 2002. Vaadatud 31.03.2021.
  2. Tätte, Oliver. "Kompostiva kuivkäimla projekteerimine ja ehitus". TÜ rahvusliku ehituse osakond, 2017. Vaadatud 31.03.2021.
  3. Voog, Viljar. "Välikäimla uskumatu rännak: kuidas lagunev Eesti kemmerg jõudis igavesse linna, Rooma". Õhtuleht, 03.06.2019. Vaadatud 31.03.2021.

VälislingidRedigeeri