Juudi pruut

"Juudi pruut" (hollandi keeles "Het Joodse bruidje") on Hollandi maalikunstniku Rembrandt van Rijni aastatel 1662–1667 valminud õlimaal. Seda peetakse umbes 60 portreed maalinud kunstniku viimaste eluaastate üheks tuntumaks meistriteoseks “Peetruse ärasalgamise” kõrval.

“Juudi pruut” oli üks selle perioodi maalidest, mil kuulutati välja Rembrandti pankrot ja tema võlgade katteks võeti kunstiväärtused, vanad skulptuurid, renessansiaegsed flaami ja itaalia maalid, Kaug-Ida kunst, kaasaegne Hollandi kunst, relvad ja turvised, samuti maja. Probleemid aga ei mõjutanud Rembrandti maale, tema oskused kunstnikuna muutusid üha paremaks ja oma kõige paremad pildid maalis Rembrandt oma elu kahe viimase aastakümne jooksul.

Maal kuulub Rijksmuseumi püsikollektsiooni.

Ülesehitus

"Juudi pruut" on ülesehituselt barokk-kunsti klassikaline portreemaal, mis on valminud Hollandis kõrgele tasemele tõusnud ja populaarseks saanud portreekunsti ajastul. Kuna barokkportrees domineerinud sotsiaalse positsiooni eksponeerimise asemel hakati enam rõhutama inimese sisemisi, vaimseid väärtusi, on Rembrandt oma aja jooksul aina vabamaks muutunud materjalikäsitlusega siin kujutanud mehe ja naise vahelist tihedat sidet. Kuna emotsioone kujutavad dramaatilised piibliteemalised maalid hõlmavad tervelt kolmandiku Rembrandti loomingust, pandi kõigepealt (enne pealkirja ”Juudi pruut”) maalile piibellik nimi, mis pidi kunstiteost Vanast Testamendist mitmete paaride, mh Abrahami ja Saara või Boase ja Ruti portreena, aga Esimeses Moosese raamatus leiduva kirjelduse 26:8 põhjal peeti seda kõige tõenäolisemalt portreeks Iisakust ja Rebekkast. Pärast oma varast perioodi ei olnud Rembrandt siiski enam huvitatud allegoorilistest ja mütoloogilistest teemadest ning portree võib olla juudi naisest või mehe jaoks veel ebakindlast pruudist.

Mõned kunstiajaloolased nägid mehes Rembrandti poega Titus van Rijni, kes 1668. aastal abiellus Magdalena van Looga. Oma praeguse pealkirja sai teos 19. sajandi alguses, kui Amsterdami kunstikoguja avastas teema, kus oleks tegemist juudi isaga, kes kingib oma tütrele tema pulmapäeval kaelakee. Tähendus ei ole enam aktsepteeritud ning mehe ja naise identiteedid on lõpuni konstrueerimata. Konteksti mitmetähenduslikkus on jätnud alles vaid keskse universaalse teema, et neid ühendab armastus. 1929. aastal omakorda tuvastati, et portree on pühendatud hispaanlasest luuletajale ja ajaloolasele Miguel de Barriosile, kes juudi kogukonna liikmena 1662. aastal abiellus Abigail de Pinaga ja kasvatas üles juudi lapsi. Kirjanik Maarten Wurfbain aastaraamatus 1971 peab võimalikuks, et õlimaal on kunstnik Wallerant Vaillanti vennast, kaupmees Bartholomeus Vaillantist, kes 1668. aastal abiellus Elisabeth Swanenburgiga. 10. märtsiks 1668, mil abielukuulutus tehti, oli Bartholomew Vaillant peaaegu 37 aastat ja tema pruut vaid 22 aastat vana ning sellest aastast on teada portree Bartholomew’st ja tema abikaasast. Abielupaari järglaste hulka kuulus Christiaan Everhard Vaillant, tuntud kui teose tõenäoline omanik.

Dateerimine

Teose signatuur on parempoolses alanurgas: Rembrandt f. (ecit) 16(...). Erinevate kirjanduslike andmete ja eri maade kunstiajaloolaste järgi on teos erinevalt dateeritud: Ameerikast Gary Schwartz – 1662, Hollandist Ernst van de Wetering – 1665 ning Saksamaalt Christian Tümpel ja M. L. Wurfbain – 1666 (Leideni ja ümbruskonna ajaloo ja arheoloogia aastaraamatu peatükis ”Armastus suures ummikus” (nl: "De Liefde een groot stuck").

Teema

Kunstiajaloolased on loonud portree teemaks kunstniku tavakogemust rikastavaid kujutlusvõime vorme: mõtlik vaikus, kaitset pakkuv armastus, intiimne žest, kahe armastaja kiindumus ja pühendumus, kus barokilik dramaatika, väline suursugusus ja spetsiifilised detailid ei mänginud enam mitte mingisugust rolli ja teos paljastab soovi rõhutada tuju ja hingelist kvaliteeti. Maal peegeldab klassitsismi nii vormilise kujunduse kui ka sisemise rahu kujutamise sulandumist või vastavalt Rembrandti biograafi Christopher White'i väitele on teos ”üks suurimaid ajaloolisi väljendeid vaimse ja füüsilise armastuse fusioonist ehk ühinemisest”.

Tehnika

Detailsem pilt kätest

Maal on vastuolus mitmete selleaegse maalitehnika võtetega, mil varasema ruumi interjööri väga täpse kujutamise asemel taustal puuduvad peaaegu kõik üksikasjad ja värv kantakse alusmaterjalile paksu kihina. Kuigi moes oli sile, puhas ja tavaline värv, jäi Rembrandt truuks oma tehnikale, mida iseloomustab suur võimas vormikujundus, laia ja vaba pintslilöögiga, ning ta maalis maale erakordselt paksude, tasapinnast eenduvate ja reljeefidena mõjuvate värvikihtidega, mis täitsid kogu lõuendi ja näisid lausa selle äärtelt maha voolavat. 1660. aastate Rembrandti pildid olid maalitud poolabstraktses stiilis, kus oskuslikult tõsteti esile reetlikkust, sarkastilist tuju või armastust ning pinnakunstimeetodiga saavutatud valguse ja varju kooskõla, mis näitab Rembrandti erilist julgust tehnikas. Tema värvivalik muutus kiiresti rikkalikuks ning koosnes vabalt sädelevatest ja säravatest värvidest, kuigi iga pildi loomisel on tarvitatud taas piiratud hulka toone, mil domineerivaks on sügavate toonidega punane, kuldne ja hall, samuti kollane ja pruun kõikvõimalikes variantides. Kasutades maalinuga, said helmed ja ehted kolmemõõtmelise välimuse. Käte ja küünte värvus on silmatorkamatu. Saavutatud on liikumise ja žestide ebamäärasus.

Teatud tehniliste tõendite kohaselt oli Rembrandt esialgu kavandanud oma grupiportreedele omast keerukamat, suuremat ja põhjalikumat kompositsiooni, kuigi lõplik maal ei erine oma mõõtmetelt ja signatuurilt allservas oluliselt sel ajal valminud portreemaalidest.

Tee muuseumi

Vastavalt 1828. aasta oksjoni kataloogile oli selleks ajaks kunstiteose omanik vahetunud, see ei asunud enam poliitiku ja valitseja Christiaan Everhard Vaillanti kollektsioonis. Ilmselt juba 1825. aastal pani Vaillant maali müüki ja 2.-3. mail 1828 jättis Stanley oksjonimajas Londonis kunstikaupmees John Smith 5000 ƒ ehk Hollandi kuldna suuruse enampakkumise nime all "Jefta ja tema tütar". Lõpuks müüdi portree 6825 ƒ eest kaupmehe, joonistaja ja maastikumaalija Albertus Brondgeesi vahendamisel kollektsionäärile ja pankurile Adriaan van der Hoopile, kes 1854. aastal pärandas portree Amsterdami linnale. Esialgu, aastatel 1855–1885, oli teos paigutatud Van der Hoopi muuseumi, kui lõpuks 30. juunil 1885 loovutati see Rijksmuseumile.

Vaata ka

• 
  Joonistus Iisakist ja Rebekast Abimelech’i jälitamas, Rembrandt, ca. 1662
• 
  Muid Juudi pruute, Rembrandt, 1641

Välislingid

• Juudi pruut, Webpagina Rijksmuseum Amsterdam
• Portree Iisakist ja Rebekast, 1662–1666. (en:Portrait of a couple as Isaac and Rebecca, 1662–1666, RKDimages database
• [http://www.rijksmuseum.nl/aria/aria_as

Näitused

• Rembrandti näitus Amsterdamis, Stedelijk Muuseum, Amsterdam, september–november 1898, kat. nr 119.
• Rembrandti näitus Amsterdami Ülikooli 300. aastapäeva pidulikuks tähistamiseks, Rijksmuseum, Amsterdam, 11. juuni – 4. september 1932, kat. nr 40.
• Näitus 350 aastat Rembrandti sünnist 15. juulil 1606, Rijksmuseum, Amsterdam, 18. mai – 5. august 1956, Boijmans Van Beuningeni muuseum, Rotterdam, 8. august – 21. oktoober 1956, OCLC 15659340, kat. nr 96.
• Rembrandt 1669/1969, Rijksmuseum, Amsterdam, 13. september – 30. november 1969, kat. nr 22.
• Rembrandt-Caravaggio, Van Gogh Muuseum, Amsterdam, 24. veebruar – 18. juuni 2006, kat. nr 29.