José Raúl Capablanca

José Raúl Capablanca y Graupera (19. november 18888. märts 1942) oli Kuuba maletaja, male maailmameister aastatel 19211927. Ta tuli maailmameistriks pärast matši Emanuel Laskeriga 1921. aastal, kuid 1927. aasta tiitlimatšis kaotas Aleksandr Alehhinile.

José Raúl Capablanca
José Raúl Capablanca 1931.jpg
Sündinud 19. november 1888
Havanna (Hispaania koloniaalimpeerium)
Surnud 8. märts 1942 (vanus 53)
New York

Capablanca oli üks parimaid mängijaid läbi aegade ning eelkõige tuntud mängukiiruse ja tugeva lõppmängu poolest. Oma saavutuste, meisterliku ja lihtsana tunduva mängustiili tõttu sai ta hüüdnimeks Inimesest Malemasin. Hilisem maleprogrammidele toetuv analüüs on näidanud, et tema mäng oli maailmameistrivõistlustel teiste maletajatega võrreldes kõige täpsem[1]. Capablanca ei olnud agar malekirjanik, küll aga kommenteeris paljusid mänge.[viide?]

EluluguRedigeeri

 
4-aastane Capablanca oma isaga maletamas, 1892

NooruspõlvRedigeeri

Capablanca sündis 19. novembril 1888 Kuubal Havannas Hispaania armee ohvitseri teise pojana. Omaenda sõnul õppis ta malekäigud selgeks 4-aastaselt, vaadates pealt isa mänge ning juhtides seejärel ta tähelepanu vigadele. Hiljem suutis ta juba oma isa võita. Kaheksa-aastaselt liitus ta Havanna maleklubiga, kuid arsti soovitusel ei mänginud ta tihti. 13-aastasena, aastal 1901 võitis ta napilt juba Kuuba malemeistrit Juan Corzot. Sellest hoolimata jäi ta järgmisel aastal Kuuba meistrivõistlustel kuue mängija hulgas neljandaks, kaotades Corzole mõlemad mängud.[viide?] 1905. aastal astus Capablanca Columbia ülikooli New Yorgis. Seal liitus ta Manhattani maleklubiga ja teda tunnustati varsti kui klubi tugevaimat mängijat. Ta oli domineeriv välkmales, millest kõneleb selgelt tema 1906. aasta turniirivõit, kus ta edestas isegi Emanuel Laskerit. 1908. aastal lahkus ta ülikoolist, et ennast täielikult malele pühendada.[viide?]

Karjääri algusRedigeeri

Capablanca võimekus välkmales tõi talle kuulsust ning 1909. aastal võttis ta ette USA simultaaniturnee, mille raames ta mängis 17 linnas 602 mängu, võites neist 96,4%. See on tunduvalt parem tulemus, kui varasemad simultaaniandjad olid samalaadsetel turneedel saavutanud. Frank Marshalli sama aasta tulemus oli 88%. Tänu neile tulemustele sponsoreeriti tema osalemist sõprusmatšis Marshalliga. Capablanca võitis Marshalli skooriga 15–8 (8 võitu, 1 kaotus, 14 viiki). Matši lõppedes väitis Capablanca, et ta pole kordagi oma elus ühtki avanguteooriat käsitlevat raamatut avanud. Pärast mitmeid edukaid esinemisi New Yorgis kutsus Marshall teda osalema ka San Sebastiáni turniiril, mis oli väga kõrgetasemeline, kuna seal osalesid kõik maailma hetke parimad mängijad, välja arvatud Emanuel Lasker. Capablanca võitis selle turniiri kuue võidu, ühe kaotuse ja seitsme viigiga, kusjuures tema kaotus Akiba Rubinsteinile osutus hiljem vastase karjääri üheks paremaks saavutuseks. Siitpeale sai Capablancast ka tõeline maailmameistrikandidaat.

MaailmameistrikandidaatRedigeeri

1911. aastal esitas Capablanca Emanuel Laskerile väljakutse mängida maailmameistritiitli peale. Lasker võttis pakkumise vastu, kuid esitas 17 tingimust, millest mõned olid Capablancale vastuvõetamatud, ning erimeelsuste tõttu jäi matš pidamata. 1913. aastal osales Capablanca mitmel turniiril: ta võitis New Yorgi turniiri 11 punktiga 13-st, edestades Marshalli poole punktiga, ja jäi siis oma kodulinnas Havannas Marshalli järel teiseks, saavutades 10 punkti 14-st[2]. Järgnenud New Yorgi turniiril oli ta taas edukas, võites kõik 13 mängu.[3]Peterburi turniir aastal 1914 oli esimene turniir, kus toimus Laskeri ja Capablanca vaheline mõõduvõtt. Nad mängisid kõigepealt viiki ning hilisemas voorus alistas Lasker Capablanca, pannes aluse oma turniirivõidule, ning Capablanca pidi leppima teise kohaga, kaotades poole punktiga.

Hiljem pakkus Capablanca välja uued maailmameistrivõistluste reeglid, mis leidsid heaksiidu Peterburi turniiril ning kinnitati lõplikult samal aastal Mannheimi kongressil. Uute reeglite kohaselt pidi valitsev maailmameister olema valmis igal aastal oma tiitlit matšiga kaitsma ja võitjaks osutub see, kes võidab vastavalt valitseva meistri eelistusele kas 6 või 8 mängu.

MaailmameisterRedigeeri

1920. aasta jaanuaris kirjutasid Capablanca ja Lasker alla kokkuleppele pidada maailmameistrivõistlused 1921. aastal, sest Capablanca ei saanud 1920. aastal mängida. Selle viivituse tõttu tegi Lasker ettepaneku, et kui ta aasta jooksul alla annaks, saaks Capablancast automaatselt maailmameister. 27. juunil 1920 Lasker alistuski, kinkides sellega tiitli Capablancale. Matš toimus sellegipoolest 1921. aastal Havannas, kuid Lasker oli oma sõnul nüüd mitte valitsev maailmameister, vaid tiitlipretendent. Capablanca nõustus selle klausliga ning nad allkirjastasid ka sellesisulise kokkuleppe.[4] Matš toimus 1921. aasta märtsist kuni aprillini ning pärast 14 mängu andis Lasker alla, kuna Capablancal oli juba neli võitu, kümme viiki ja mitte ühtegi kaotust. Mängueelsest kokkuleppest hoolimata arvestatakse Capablanca maailmameistriks tulekut aastast 1921, mitte 1920.

Capablanca jätkas pärast tiitli võitmist turniiridel mängimist ning järgmisel, 1922. aasta Londoni turniiril saavutas ta esikoha, saades 15 punktist 13. Selle turniiri ajal pakkus Capablanca välja uued maailmameistrivõistluste reeglid, mida tuntakse ka nn Londoni reeglite nime all:

  • esimene maletaja, kes matšis jõuab kuue võiduni, võidab matši;
  • mängu pikkus on viis tundi;
  • ajalimiit on kaks ja pool tundi 40 käigu jaoks;
  • maailmameistrivõistluste korraldamine peab aset leidma vähemalt aasta pärast väljakutsuja soovi;
  • maailmameister valib matši aja;
  • maailmameister ei pea võistlema nendega, kes ei suuda matši auhinnafondi teha suuremaks kui 10 000 USA dollarit;
  • 20% auhinnafondist paneb välja tiitlikaitsja ja ülejäänud osa eest peab hoolitsema vastaspool;
  • võitja saab 60% auhinnafondist, kaotaja 40%; auhinnafondi kõrgeima panuse tegija väljakutse peab maailmameister vastu võtma.[5]

Samal aastal andis Capablanca ka ühe suure simultaani, mängides kokku 103 vastasega. Ta võitis 102 ja viigistas ühe mängu, saavutades sellega parima suuremahuliste simultaanide võiduprotsendi.[6]

1927. aastal leppis ta Aleksandr Alehhiniga kokku maailmameistrivõistluste korraldamises. Enne seda osalesid mõlemad aga kõrgetasemelisel New Yorgi turniiril, kus Capablanca ei kaotanud ühtki mängu ning võitis ka Alehhinit.

Tiitli kaotus Alehhinile ja hilisem karjäärRedigeeri

 
Capablanca (paremal) kaotas maailmameistritiitli Alehhinile (vasakul)

Kuna Capablanca oli New Yorgi turniiril nii hästi osalenud, ei kahelnud keegi enne matši Alehhiniga tema üleolekus. Sellest hoolimata võitis Alehhin Capablancat ning sai kokku 6 võitu, 25 viiki ja 3 kaotust. See oli ühtlasi ka pikim tiitlimatš, mis tol ajal peetud. Alehhini võit üllatas kogu malemaailma ning hiljem, pärast Capablanca surma, tunnistas ka Alehhin ise, et ta ei arvanud, et ta on Capablancast parem ja suudab teda võita. Garri Kasparovi hilisema analüüsi kohaselt alistas Alehhin Capablanca peamiselt seetõttu, et ta oli enne matši uurinud põhjalikult Capablanca mänge ning leidnud sealt väikseid ebatäpsusi, mida ära kasutada ja mis tulenesid sellest, et Capablanca ei soovinud piisavalt keskenduda[7]. Pärast matši teatas Alehhin, kes oli Capablancat üritanud ka kuus aastat varem välja kutsuda, kuid ei suutnud raha enne 1927. aastat kokku koguda, et ta on valmis Capablancale pakkuma revanšimatši samadel tingimustel, millega tema oli maailmameistriks tulnud. Hiljem, pärast Capablanca surma, väitis Alehhin, et Capablanca 10 000 USA dollari klausel oli vajalik vaid selleks, et väljakutsujaid vältida. Seda klauslit on kutsutud ka nn kuldseks kaitsevalliks[8]. Alehhini ja Capablanca omavahelised suhted jahenesid ning Alehhin hakkas küsima suuremat osalemistasu turniiridel, kus ka Capablanca osales.[9].

 
Capablanca (vasakul) mängimas Botvinnikuga 1936. aasta Moskva turniiril

Edasi hakkas Capablanca osalema rohkematel turniiridel. Järgmisel New Yorgi turniiril oli Capablanca taas edukas, võites kõik 13 mängu. 1928. aastast kuni 1931. aastani võitis ta kuus esikohta, kuid sellel ajavahemikul ei mänginud ta kordagi Alehhiniga. Nad kohtusid omavahel alles 1936. aastal Nottinghamis pärast seda, kui Alehhin oli oma maailmameistritiitli Max Euwele kaotanud. Headest tulemustest hoolimata hakkas Capablanca mäng alla käima: noorusest tuntud mängukiirus kadus. Pärast 1931. aasta New Yorgi turniiri tõmbus ta tõsisest malemaailmast eemale, kuid naasis maleareenile 1934.–1935. aasta Hastingsi turniiril, kus jäi neljandaks. Seejuures edestas teda isegi kolmanda koha saanud "bioloogilise ime" korda saatnud 66-aastane Lasker. 1938. aasta AVRO turniiril, kus triumfeeris Paul Keres, jäi Capablanca kaheksa maletaja hulgas koguni seitsmendaks. 1938. aasta Buenos Airese maleolümpiaadil tegi ta esimesel laual turniiri parima esituse ning üritas ka Alehhinit maailmameistrivõistlusteks mängima saada, kuid Alehhin keeldus pakkumisest ning Capablanca teatas, et kui Kuuba ja Prantsusmaa koondis peaksid üksteise vastu mängima, siis tema seal mängida ei kavatse[10].

7. märtsil 1942 kukkus Capablanca Manhattani maleklubis kokku ning suri järgmisel hommikul haiglas. Surma põhjuseks oli kõrgest vererõhust põhjustatud ajuverejooks. Capablanca maeti 15. märtsil Havannas.

Mängustiil ja tugevusRedigeeri

Täiskasvanuna kaotas Capablanca kokku ainult 34 tähtsat mängu. Ta püsis võitmatuna 1916. aasta veebruarist 1924. aasta märtsini, kui ta kaotas Richard Rétile. Sellesse perioodi mahtusid ka maailmameistrivõistlused Laskeriga. Kokku pidas ta selles vahemikus 63 mängu, võites 40 ja viigistades 23. Ainult Marshall, Alehhin ja Rudolf Speilmann on suutnud Capablancat võita kahel või enamal korral, kuid neil kõigil oli Capablanca vastu negatiivne koguskoor. Meistritest oli üksnes Paul Keresel Capablanca vastu positiivne skoor (1 võit, 5 viiki, 0 kaotust). Kerese ainus võit pärines 1938. aasta AVRO turniirilt, mil Keres oli 22-aastane ja Capablanca 50-aastane. Hilisem maleprogrammide (Rybka 2, Rybka 3) tehtud analüüs on näidanud, et Capablanca oli maailmameistrivõistlustel oma käikudega läbi aegade kõige täpsem. Capablanca oli tugevaim lihtsates positsioonides ja lõppmängudes ning tema positsioonitaju oli väljapaistev. Taktikalise poole pealt ei jäänud ta samuti maha. Selle näiteks on tema 1918. aasta mäng Marshalliga, kus viimane oli varem valmis mõelnud ja läbi analüüsinud terava variatsiooni, mida tuntakse praegu Marshalli rünnaku nime all ja mille Capablanca siiski üle mängis.[11]

Pärand malemaailmaleRedigeeri

Capablanca ei asutanud ühtki malekooli, küll aga mõjutas tema stiil tugevalt Bobby Fischeri ja Anatoli Karpovi mängu. Capablanca oli ka noore Kerese lemmikmaletaja[12]. Capablanca ei kirjutanud palju detailseid analüüse, selle asemel keskendusid tema analüüsid kriitilistele hetkedele mängudes. Tema kirjaviis oli lihtne ja üheselt mõistetav.

Capablanca maleRedigeeri

Ühes 1925. aastal antud intervjuus lükkas Capablanca tagasi väite, nagu oleks male oma piirideni jõudnud, kuna head mängijad leidsid alati võimaluse mängu viigistada. Siiski kartis ta, et see võib juhtuda järgmise viiekümne aasta jooksul. See ajendas teda looma oma maleversiooni ja ta soovitas võtta kasutusele 10 × 8 ruudustiku ja pakkus välja kaks uut vigurit:

  •   kantsler – sulam vankrist ja ratsust, see vigur võib liikuda nagu vanker ja ratsu.
  •   peapiiskop – sulam odast ja ratsust, see vigur võib liikuda nagu oda ja ratsu.

Tähelepanuväärne on see, et peapiiskop on ainuke malend, mis suudaks vastaste kuninga ka üksi matistada: ükski tavapärane malend seda teha ei suuda. Capablanca lootis, et selline maleversioon aitab vältida tehniliste ja teoreetiliste teadmiste liigset domineerimist malemaailmas[13].

Capablanca ja Edward Lasker (Emanuel Laskeri vend) eksperimenteerisid nii 10 × 10 kui ka 10 × 8 malelaua ja uute viguritega. Nad eelistasid 8 × 10 ruudustikuga lauda, kuna see viis kiiremalt võitlusse. Laskeri ja Capablanca vahelised mängud kestsid tavaliselt 20–25 käiguni.

ViitedRedigeeri

  1. Guid Matej, Bratko Ivan. "Computer Analysis of World Chess Champions" (inglise).
  2. Marshall Frank. Frank J. Marshall's Best Games of Chess (inglise), Dover, 1960. lk 19–20.
  3. Golombek, H. List of Tournaments and Matches (inglise), G. Bell & Sons. lk 19.
  4. Winter Edward (2004). "How Capablanca Became World Champion" (inglise).
  5. Winter Edward (2008). "The London Rules" (inglise).
  6. Chessmaniac.com (27. juuli 2007). "Jose Raul Capablanca Online Chess Tribute" (inglise).
  7. Russell W. Hanon (2003). "Intervjuu Garri Kasparoviga" (PDF) (inglise).
  8. Vaher Eino. "Maailmameistritiitel – kallis aare". Eesti Maleliit.
  9. Fine Rueben. Lessons from my Chess Games: A Passion for Chess (inglise), Dover, 1958. lk 80.
  10. Winter Edward. "4696. Capablanca and Alekhine in Buenos Aires, 1939" (inglise).
  11. "Vastav Capablanca ja Marshalli vaheline mäng".
  12. Heuer Valter. Meie Keres, Eesti Raamat, 1977. lk 82.
  13. White Edward. "Capablanca on Moscow, 1925" (inglise).

VälislingidRedigeeri