Joogivesi on joomiseks sobiv vesi. Joogivee tarvitamine ei tohi põhjustada vahetuid ega pikaajalisi tervisehäireid.

Enamik inimese joogiveest tuleb veevärgi kraanist
Eestis sobib ka merevesi paljudele loomadele joomiseks

Enamikus arenenud maades on veevärgivesi, mida kasutatakse nii majapidamises, äris kui tööstuses, joomiseks sobiv, kuigi otseselt inimese joogiks või toiduvalmistamiseks kulunud joogivesi moodustab kogu kasutatavast joogiveest väga väikese osa. Põhiliselt kasutab inimene vett pesemiseks ja maastiku niisutamiseks.

Vesi on alati olnud inimestele tähtis jook. Kõigi organismide ellujäämiseks on vesi hädavajalik. Kui mitte arvestada rasva, siis koosneb inimese keha 70% massiprotsendi ulatuses veest. Vesi on ainevahetuse käigus toimuvate keemiliste reaktsioonide lähteaine või saadus ja toimib paljudes inimkehas olevates lahustes lahustina.

Paljudes maailma piirkondades ei ole inimestel piisavalt joogivett. Nad peavad kasutama vett, mis on saastunud haigusetekitajate, mürgiste ainete või liiga suure hulga lahustunud ainetega. Mingil määral aitab sellise vee keetmine, mille käigus bioloogilised haigusetekitajad hävivad, ja kurnamine, mis suuremad saasteosakesed kinni peab. Sageli ei piisa sellestki. Niisuguse vee tarvitamine ei ole tervislik ning sellise vee joomine või tarvitamine toidu valmistamiseks võib tekitada pikaajalisi ja kroonilisi haigusi.

Eesti joogivesi

muuda

Eestis sisaldab vesi, millest toodetakse joogivett, sageli lubatust rohkem rauda ja väävelvesinikku, kohati ka baariumi, magneesiumi ja fluori. Eesti põhjavesi on kare ja põhjustab torude korrosiooni. Seetõttu peab seda enne tarbijani jõudmist veetöötlemisjaamades töötlema ja stabiliseerima. Vesi pehmendatakse, kõrvaldades Ca- ja Mg-ioonid, eemaldatakse lahustunud gaasid ning lõhna ja maitset andvad lahustunud ained, vesi demineraliseeritakse (kõrvaldatakse mitmesugused katioonid ja anioonid), desinfitseeritakse (hävitatakse patogeensed mikroorganismid), puhastatakse värvi andvatest, peamiselt huumusainetest ja/või selitatakse sogasust tekitavatest lahustumata lisanditest.[1]

Eestis reguleerib joogivee kvaliteeti sotsiaalministri määrus "Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid", mis võeti vastu 31. juulil 2001 ja jõustus 1. juunil 2002. See kehtestab joogiveele muu hulgas mikrobioloogilised ja keemilised kvaliteedinäitajad. Enamasti sätestab see määrus arvulised näitajad, millele joogivesi peab vastama, kuid hägususe, maitse, lõhna ja värvuse kohta öeldakse lihtsalt, et see peab olema tarbijale vastuvõetav ja ebatavaliste muutusteta.[2]

Üldiselt on hea, kui joomiseks mõeldud vesi võimalikult vähe kõrvalisi aineid sisaldab, aga see nõue ei ole absoluutne. Destilleeritud vesi, kus kõik lisaained puuduvad, on samuti mürgine. Joogivesi peaks sisaldama väikeses koguses sooli, peamiselt kloriide. Eesti kehtiv määrus sätestab suurele hulgale ainetele joogivees lubatud maksimumväärtuse, aga kloriididele ainsana ka miinimumväärtuse (0,2 mg/l), millest väiksema sisalduse korral ei loeta vett joogikõlbulikuks[2].

Veevärgivees kontrollitakse ainult kaht sorti bakterite, kolibakteri ja enterokokkide olemasolu. Pudelivees kontrollitakse veel bakterit Pseudomonas aeruginosa ning ülejäänud bakterite kolooniate arvu temperatuuril +22 °C, mis on enamiku bakterite arenguks kõige soodsam temperatuur, ning temperatuuril +37 °C, mis on inimese kehatemperatuur.[2]

Vaata ka

muuda
 
Söögitegemiseks kõlbliku vee kättesaadavus

Viited

muuda