John Sanders (filosoof)

John T. Sanders (ka Jack Sanders) on USA filosoof. Ta on 1989. aastast Rochesteri Tehnoloogiainstituudi filosoofia osakonna professor.

Ta on pärit Chicagost. Tema Poola päritolu isa muutis perekonnanime Sandersiks.

Aastal 1968 sai ta Purdue Ülikoolist bakalaureusekraadi nii filosoofias kui ka psühholoogias. Bakalaureuseõpingute ajal veetis ta ühe õppeaasta (1966/67) Hamburgi Ülikoolis. Aastal 1972 sai ta Bostoni Ülikoolist magistrikraadi ja 1977 doktorikraadi filosoofias.

Alates 1976. aastast õpetab ta Rochesteri Tehnoloogiainstituudis.

Looming

Miks numbrid peaksid mõnikord lugema

Artiklis "Why the Numbers Should Sometimes Count" arutab Sanders John Taureki artiklit "Should the Numbers Count?" (John Taurek#Kas numbrid peaksid lugema?) ja vastuseid sellele. Järgneb artikli kokkuvõte.

Ma jõuan oma juhitamatuks muutunud kosmoselaevaga Alpha Centauri tähesüsteemi. Lastiks on väga võimas lõhkeaine, mis kokkupõrkel plahvatab. Minu käsutada on ainult kaks nuppu. Esimene nupp laseb välja väikese retroraketi, aga seda saab teha ainult üks kord. Teine nupp viib mind koos elutagamissüsteemiga turvalisele orbiidile ümber tähe, ja aeg-ajalt mööduv patrulllaev päästab mind. Pardaarvuti ütleb, et laev on kursil, mis viib ta kokkupõrkele planeediga, kus elab 10 miljardit inimest, kes on otsustanud hoiduda kontaktist teiste planeetide elanikega. Kokkupõrke puhul hukkuvad kõik planeedil olevad inimesed. Kui ma tulistan välja retroraketi, siis kokkupõrge planeediga jääb ära, kuid laev tabab ümber planeedi tiirlevat kapslit, milles on üks astronaut, kes siis hukkub. Mul on valida, kas jätta retrorakett välja tulistamata ja hävitada planeet, või tulistada välja retrorakett ning hävitada kapsel ja tappa üks inimene.

Tavalised intuitsioonid, mida võib-olla toetavad tuntud eetikateooriad, et kui teised tingimused on võrdsed, tuleks välja lasta retrorakett, sest nii päästetakse rohkem elusid. Taureki järgi tuleks visata kulli ja kirja. Taurek arutleb nii. Kui ei ole erilisi põhjendeid, miks hoolida ühest rohkem kui 10 miljardist või 10 miljardist (eraldi, rühmadena või koos) rohkem kui ühest, siis tuleb anda kõigile võrdsed võimalused (fifty-fifty) ellu jääda. (Erilised põhjendid oleksid kellegi erilistest omadustest tulenev hinnang, et ta võib anda suure panuse minu või teiste heaolusse või millessegi muusse, mida ma pean tähtsaks. Seda panust on siinses stsenaariumis tahetud välistada. Taurek on eravestluses välja pakkunud niisuguse modifikatsiooni: dilemma on, kas tappa üks süütu maalane või üks süütu inimene igal 10 miljardist Maa-sarnasest tsivilisatsioonist. Sel juhul jääks ära terve planeedi või ökosüsteemi hävitamine. Täielikult see erilisi põhjendeid ei välista.) Kulli ja kirja viskamine on mõeldud arvestama, et kõigil indiviididel on võrdne potentsiaalne kaotus, ja rõhutama võrdset hoolimist kõigist potentsiaalsetest ohvritest. Taurek väidab, et eri isikute kaotusi või kannatusi ei saa summeerida, nii et on pole erilist mõtet öelda, et planeedi hävitamine toob kaasa rohkem kaotust või kannatust kui kapsli hävitamine. Loeb ainult kaotus konkreetse indiviidi jaoks. (Siin tekib küsimusi. Oletame, et kuus inimest võetakse kinni ning nad peavad tõmbama liisku, mis määrab ühe inimese rohelisse tuppa ja viis inimest punasesse tuppa. Nüüd võetakse kinni süütu möödakäija ning nõutakse, et ta otsustaks, kumb tuba maha põletatakse (võib-olla ähvardades, et muidu tapetakse kõik seitse vangi ja mängu alustatakse otsast peale.). Kui põgenemise ega päästetud saamise võimalust ei ole, mida siis teha? Olgu teised vangid talle täitsa võõrad. Kas on vahet, kas algsed asjaosalised teavad, milleks liisku heideti. Kas on vahet, kas otsustaja teab, et ohvrid on jaotatud liisuheitmisega? Mis siis, kui vangid lepivad omavahel kokku ja ütlevad, kuidas tuleks otsustada? Võib-olla põhimõte, et tuleb maksimeerida iga inimese võimalusi, mõnel juhul annab ühese lahenduse, mõnel juhul mitte. See ei pruugi Taureki positsiooni kõigutada, kuid seda peaks arutama. Need küsimused pärinevad Richard Benselilt eravestlusest. Teine probleem on see, kas surma on õige pidada kaotuseks sureva inimese jaoks.) Sanders on Taurekiga nõus, et eri inimeste kaotused või kannatused ei summeeru, olgu neid kui palju tahes. Lihtsalt rohkematel inimestel on sama suur kaotus. Taureki näidete valguses on raske arvata, et eri inimeste kaotusi saab niimoodi kokku liita, et sel on eetiline tähtsus. (Derek Parfit vaidleb artiklis "Innumerate Ethics" (Derek Parfit#Arvutusoskuseta eetika) sellele vastu, kuid tema argument pole usutav, sest eri inimeste puhul ei ole kumulatiivset efekti, nagu on juhul, kui inimene eelistab pooletunnist migreeni tuhandele väikesele peavalule. C. S. Lewise argument näitab hästi, et eri inimeste valu ei summeeru.) Siiski on põhjendeid selle kasuks, et vähemalt mõnikord numbrid peaksid lugema. Sanders väidab, et Taureki tees nõuab, et oleks välistatud mis tahes kaalutlus, et inimesed on väärt päästmist lihtsalt sellepärast, et nad on inimesed, ja seda Taurek ei kaitse.

Kuus inimest on suremas, ja Taurekil on rohi, mis saab päästa kas viis inimest või kuuenda. Kuues on David, keda Taurek tunneb ja kes meeldib talle. Teised on võõrad. Taurek väidab, et tal on õigus anda rohi Davidile lihtsalt sellepärast, et ta meeldib Taurekile. Ta möönab, et teiste meelest võib see olla amoraalne, ja hakkab põhjendama, miks numbrid ei peaks lugema. Ta arutleb, et kui tal on õigus, et ta tohib anda kogu rohu Davidile ning sellel juhtumil numbrid ei loe, siis vaevalt peaksid numbrid lugema juhtumil, kus kõik on võõrad. Taurek põhjendab, et rohi Davidile anda oleks aktsepteeritav, ja asi pole mingis kohustuses Davidi vastu, ja see viimane on Sandersi meelest õige. (Siin on oluline, et tegu pole sõprusega, mis tõesti tekitab kohustusi. Gregory Kavka ("The Numbers Should Count") ja James Woodward ("Why the Numbers Count") vist ei märka seda.) Taurek vaatleb nüüd juhtumit, kus kõik kuus on võõrad. Nüüd ta ütleb, et numbrite arvestamine teeks inimestest lihtsalt esemed, mida väärtustatakse. Kui inimeste asemel oleks võrdse väärtusega maalid, siis oleks numbritega arvestamine kohane. Inimeste puhul aga tuleb mängu empaatia ning neist ei hoolita mitte nende objektiivse väärtuse pärast, vaid sellepärast, et neile läheb väga korda, mis neist saab. Sellepärast tulebki Taureki arvates kulli ja kirja visata. Asjade puhul tema arvates numbrid loeksid. Ta ei ütle, kas mõnel juhul numbrid peaksid lugema.

Taurekil on võib-olla õigus, kui ta eristab juhtumeid, kus hoolitakse esemetest ja esemete kaotusest, ja juhtumeid, kus hoolitakse inimestest ja kaotustest inimeste jaoks. Sellest eristusest on küllap igasugustes olukordades kasu ja seda tuleb otsuste juures arvestada. Aga siinsel juhtumil pole see kasu selge. Võib arutleda nii: kui selle poolest, mida inimesed kaotavad, siinsel juhtumil vahet pole, siis peaks otsuse tegema teiste põhjendite põhjal, sealhulgas arvestama inimeste kaotamist. Kulli ja kirja ei peaks viskama, sest inimesed on väärtuslikud: just sellepärast nad ongi päästmist väärt, et nad on inimesed. Siin peaksid numbrid lugema, nagu ka juhtumitel, kus tulekahju ohustab kuut väärtuslikku eset.

Pole selge, kas see vastuväide oleks otsustav juhtumitel, kus kahju on väiksem kui surm või antakse hüvesid. Küll aga on ta seda inimelude puhul. (Nii arvab Philippa Foot, Philippa Foot#Abordiprobleem ja topelttagajärje doktriin, "Euthanasia". Foot leiab, et kui mõlema alternatiivi puhul on tegu abi andmisega või kahju vältimisega ja kummalgi juhul pole erilisi kohuseid, siis tuleb valida see alternatiiv, mis tekitab vähem kahju. Seda Taurek kritiseeribki. Sandersile tundub, et Footil on õigus, sest vähemalt juhtudel, kus elu on kaalul, me võrdleme seda, kui palju inimesi kaotatakse. Samalaadne vastuväide Footile nagu Taurekil on G. E. M. Anscombe, G. E. M. Anscombe#Kellele tehakse ülekohut?. Anscombe'ile vastab Jonathan Glover raamatus Causing Death and Saving Lives.)

Taurek nii ei tee. Aga ka Davidi näites ei ole vahet kaotustes inimeste jaoks. Aga kui asi oleks ainult selles, siis peaks ju ka seal võima kulli ja kirja visata. Kas mitte asi pole selles, et Taurek väärtustab Davidit rohkem kui neid viit? Kui see nii on, kas mitte siis ka Taurek ei kohtle inimesi nii nagu väärtustatavaid esemeid?

Taurekil on suuliselt esitatud vastuväide, mis pole päris ebausutav. Ta ütleks, et juhtumit, kus ta tunneb Davidit ning David meeldib talle, ei tohi tõlgendada nii, et ta väärtustab Davidit rohkem. Ta on mures Davidi pärast, tunneb talle kaasa, ja selle erilise empaatia tõttu muretsebki ta kaotuse pärast Davidi jaoks rohkem kui kaotuse pärast teiste jaoks. Kui kõik on talle võõrab on tal ühesuurune empaatia kõigi suhtes. (Aga miks on Taurekil Davidi suhtes eriline empaatia? Kas see on tõesti nii erinev sellest, et ta väärtustab Davidit rohkem? Taurek ütleb võib-olla, et kui meile tundub, et numbrid loevad, siis see on mõnikord lihtsalt psühholoogiline vahe: paljude surm tundub meile kohutavam. Siis ta võib-olla seab selle reaktsiooni eetilise olulisuse kahtluse alla. Hea küll, aga miks see meid nii väga kohutab? Aga kas Taureki mure Davidi pärast on siis nii teistmoodi? Raske on aru saada, kuidas seletada Taureki vaadet Davidi juhtumile, kui inimeste kaotamine ega meie reaktsioon sellele ei loe. Kui aga üks või teine loeb, siis on raske aru saada, miks numbrid ei peaks lugema.) Taurek ütleks ka, et kulli ja kirja viskamine ei väljendaks mitte ükskõiksust, vaid tunnistaks võrdset kaotust iga inimese jaoks. Suvaline otsustusalus ei sobiks. Taurek ütleks, et vastuväide läheb märgist mööda, sest see paistab eeldavat, et kui kaotusi inimeste jaoks pole alust eristada, siis pole neid otsustamisel tarvis arvestada. Just kaotused inimeste jaoks on eetiliselt olulised.

Taurek kasutab näiteid. Ta ei kaitse väidet, et tuleb tähelepanu pöörata kaotustele inimeste jaoks, vaid apelleerib meie intuitsioonidele selle kohta, mis on kohane. Intuitsioonid on küll tavalised nagu kärbseseened, aga ta on tabanud üht keskset intuitsiooni, mille peale on raske õlgu kehitada. Tema probleem on aga selles, et intuitsioon, et numbrid peaksid lugema, on sama tavaline ja sama keskne. Taurek toob vähemalt välja pinge, mis mõnikord on nende kahe seisukoha vahel, et inimesi tuleb võtta isikutena, mitte esemetena, ja et numbrid on olulised.

Vaatame, kui tugev Taureki printsiip peab olema, et viia järelduseni, et numbrid ei peaks lugema. Võtame juhtumi, kus kõik on võõrad ning kaotus on igaühe jaoks ühesuurune. Ma ei taha kulli ja kirja visata, sest inimesed on väärtuslikud, isegi kui nad minu heaks midagi ei tee. Mul on tunne, et on parem, kui inimesed olemas on. (See, et on parem, kui inimesed olemas on, ei tähenda tingimata, et rohkem inimesi on parem kui vähem inimesi. See, et inimelu väärtus ei taandu selle väärtusele inimese enda jaoks ja otsesele kasule, mida teised sellest saavad, ei tähenda, et inimelu väärtus on tingimata absoluutne. Taurek kahjuks vastandab kaotust kellegi jaoks millegi kaotusele, kuigi millegi kaotus võib olla kaotus kellegi jaoks või vähemalt mingil taustal. Et Taureks eitab, et inimesi tuleks võtta väärtuslike objektidena, siis ta peaks ka eitama, et inimeste väärtus teiste jaoks on oluline. Sellepärast on Taureki põhiargumenti ühitada sellega, mida ta ütleb Davidi kohta.) See on võib-olla mõnes mõttes kolklik, aga niimoodi Sanders tunneb ja arvab. Kas ta teeb midag valesti, kui ta päästab ühe asemel viis? Kui numbrid ei peaks lugema, siis see otsus on väär, sest see loeb numbreid. Aga kui inimesed on väärtuslikud kui inimesed, siis tundub, et ongi kohane numbreid lugeda. Väär on inimeste pidamine iseenesest väärtuslikeks. Kui numbrid ei peaks lugema, siis ei tohi inimesi väärtuslikeks pidada. Taurekil ei ole sõltumatuid argumente selle kasuks, et inimesed ei ole väärt päästmist lihtsalt sellepärast, et nad on inimesed, ja inimelu ei ole iseenesest väärtuslik ja päästmist väärt, kuid tema positsioon nõuab seda.

Tundub, et tegu on intuitsioonide sõjaga, kuid raske on näha, kuidas Taureki intuitsioon saab selles palju saavutada. Taurek ütleb, et objektid ei kanna kaotusi, kuid ta usub seda ainult sellepärast, et ta usub, et inimesed ei ole objektid. Kas poleks parem öelda, et inimesed erinevad selle poolest teistest objektidest, aga see ei tee neid mitteobjektideks?

Kõige mõistlikum lähenemine tundub olevat niisugune. Ma võin muretseda igasuguste asjade, sealhulgas inimeste kaotuse pärast. Ent ainult inimeste (või ehk tundlike olendite) puhul tekib küsimus kaotusest ka kaotusest asja enda jaoks. Võib-olla paljudel juhtudel see viimane ongi kõige tähtsam kaalutlus. Pole aga selge, miks see peaks olema ainuke kaalutlus, eriti Taureki kirjeldatud olukordades.

Sanders vastustas vaadet, et kõnealustes olukordades ei tuleks numbreid arvestada, ja pooldas vaadet, et numbrid on alati eetiliselt olulised, kuigi mitte alati otsustavad. Aga on ka vahepealne positsioon, mis võib kellelegi meeldida. Võib-olla Taurekil on õigus, et kui küsimus on ühes ja viies, siis tuleb kulli ja kirja visata, sest võrdsete võimaluste kaalutlus kaalub inimelude kui selliste kaotuse kaalutluse üles. Ent juhtudel, kus vastamisi on üks ja tohutu arv, ei ole Taureki vaade enam intuitiivselt usutav. Võib-olla küsimus peaks olema selles, millal numbrid loevad. (Küsimus oleks eri kaalutluste erinevates kaaludes erinevatel asjaoludel.)

Publikatsioone

• The Free Market Model Versus Government: A Reply to Nozick. – Journal of Libertarian Studies, 1977, kd 1, nr 1, lk 35–44.
• The Ethical Argument Against Government, Washington: University Press of America 1980.
• Political Authority. – The Monist, 1983, kd 66, nr 4, 1983, lk 545–556.
• Experience, Memory and Intelligence. – The Monist, 1985, kd 68, nr 4, lk 507–521.
• Justice and the Initial Acquisition of Property. – The Harvard Journal of Law and Public Policy, 1987, kd 10, nr 2, lk 367–399.
• Are There Any 'Communications Anomalies'? – Behavioral and Brain Sciences, 1987, kd 10, nr 4, lk 607–608.
• Why the Numbers Should Sometimes Count. – Philosophy & Public Affairs, 1988, lk 3–14.
• The Value of Freedom. – Proceedings of The Creighton Club, The New York State Philosophical Association 1988.
• On 'Cuteness'. – British Journal of Aesthetics, 1992, kd 32, nr 2, lk 162–165.

Isiklikku

Ta tegeleb genealoogiaga.

Välislingid

• Sissekanne Rochesteri Tehnoloogiainstituudi lehel
• Elulookirjeldus ja publikatsioonide loetelu