Johannes Küttim

Johannes Küttim (17. veebruar (vkj) 1896 Tooma talu, Napi küla, Kõrgessaare vald, Hiiumaa, Lääne maakond – 3. september 1955 Stockholm) oli Eesti vangivalvur, kes on tuntud Artur Sirgu põgenemisele kaasaaitajana.

TaustRedigeeri

Küttim osales Vabadussõjas 3. kindl. raskesuurtükiväe divisjonis reamehena[viide?] ja Soomusrongil nr 2, kus ta teenis Artur Sirgu alluvuses[1].

Alates 1925. aastast töötas ta Patarei vanglas.[2]

Artur Sirgu põgenemineRedigeeri

Johannes Küttimil oli Artur Sirgu põgenemises Patarei vanglast 1934. aastal üks võtmerolle. Esmalt saavutati vangla peaarsti Voldemar Kissi abiga Sirgu ümberpaigutamine, õpetades talle ishiase simuleerimist.[1][3]

Sirk põgenes vangla õuelt jalutuskäigu ajal 11. novembril 1934. Kokkulepitud ajal avas Küttim uksed, võimaldades Sirgul õuest lahkuda, ja sulges seejärel kõik uksed endi järel lukustades, et Sirku saatnud valvur neile järgneda ei saaks. Küttimi käes oli enamus vangla võtmeid sisaldav võtmekimp, nii jäid ülejäänud valvurid põgenemise avastamise hetkel lukustatud uste taha.[1] Vangla väravas ootas Sirku ja Küttimit juba auto.[3] Info põgenemisest oli sel ajal ainult luku taha jäänud vangivalvuritel, mistõttu polnud väljaspool võimalik kiiret põgenejate jälitamist organiseerida, andes neile seega edumaa.[viide?]

Kohtudes hiljem väliseestlastega, oli Johannese meenutuste põhjal põgenemisest osavõtt olnud päris usutavalt aatelistel kaalutlustel, ilmselt ka Eestis tekkinud vapside vastu suunatud poliitilise surutise vastu protestimisena .[viide?]

Hilisem eluRedigeeri

Tagaotsitav Johannes Küttim lahkus ka ise Eestist ja tema kohta liikus jutte, et ta liikus edasi Kanadasse[4] või elas 1936. aastal juba Austraalias[5]. Ajalehe Vaba Eesti Sõna hinnangul Küttim siiski Euroopast ei lahkunud ja suundus kõigepealt Soome ning sealt 1944. aastal Rootsi, kuhu jäi elu lõpuni. Ta võttis vähesel määral osa ka väliseestlaste poliitilisest tegevustest Vabade Eestlaste Ülemaailmse Keskorganisatsiooni (VEKO) valimiste organiseerimisest, ent oma minevikust väidetavalt palju ei rääkinud.[4]

Küttim suri 59-aastaselt 3. septembril 1955 aadressil Sjövägen 10, Stockholmis maovähki.[viide?] Testamendiga pärandas ta säästudest kogunenud raha, 30 000 rootsi krooni, väliseesti kogukonnale, osa raha kirikule, osa Stockholmi eesti algkoolile ja osa piiskop Kõpu kapitalile, kust jagatakse ülikoolides õppivatele eesti noortele stipendiume.[4]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti aja lood: Riigipööre ERR arhiiv.
  2. "A. Sirk põgenes wanglast", Kaja, 12. november 1934.
  3. 3,0 3,1 Jaanus Kulli Artur Sirgu salapärane põgenemine ja surm Õhtuleht, 20. veebruar 2008.
  4. 4,0 4,1 4,2 "A. Sirgu küüditaja suri Stockholmis", Vaba Eesti Sõna = Free Estonian Word: Estonian weekly, 22 september 1955.
  5. "Sirgu abistaja, wangiwalwur Küttim Austraalias", Maa Hääl: maarahva ajaleht, 6. märts 1936.

KirjandusRedigeeri

  • Mees, kes "varastas" Sirgu. Rahvaleht, 14. november 1934, nr. 134, lk. 4.

VälislingidRedigeeri