Jaan Jaago
|
See artikkel räägib maadlejast; kitarristi kohta vaata artiklit Jaan Jaago (muusik) |
 Jaan Jaago | |
| |
| Kuld | 1913 |
| Kuld | 1914 |
| Kuld | 1915 |
| Kuld | 1924 |
| Kuld | 1925 |
| Kuld | 1926 |
| Kuld | 1928 |
Jaan Jaago (24. juuni (vkj)/ 6. juuli 1887 Luunja vald, Tartu-Maarja kihelkond, Tartumaa – 28. august 1949 Berliin) oli eesti maadleja, elukutselisena seitsmekordne maailma- ja viiekordne Euroopa meister. Klubi amatöörina: Tartu Aberg, 1907–1913 Tartu Lurich.
Amatöörina
muudaPärast karjapoisi-karjääri, mida tema puhul sageli rõhutati, hakkas Jaago sepaselliks. Regulaarselt hakkas ta treenima 1905 Tartu Abergis ja järgmisel aastal osales esimesel maadlusturniiril Tartus tsirkuses.[1]
1907. aastal üritas ta hakata elukutseliseks ja sõitis Tallinna, kuid pääses esialgu ainult tsirkuse piletikontrolliks. Siiski nägi ta mõndagi huvitavat. Ta läks koos teise tartlase Karl Paabutiga mööda Eestit rändama ja andis maadlusetendusi, mille eest Tartu Aberg kui amatööride klubi heitis ta endi hulgast välja.[1]
Selle peale asutasid noored elukutselised maadlejad Jaago, Paul Ingermann, August Ploom, Johannes Tigane jt uue spordiklubi Lurich, mis tegutses Esimese maailmasõja alguseni, kui enamik selle liikmeid sõjaväkke võeti. Jaago ja Tigane sõjaväes ei käinud, sest olid juba varem Tartust lahkunud ja tsirkusega mööda Venemaad reisima hakanud.[2]
Esimese maailmasõja aastad
muuda1913. aastal tuli Jaago Peterburis esimest korda elukutseliste maailmameistriks. Võistlejate koosseis polnud eriti tugev, sest Georg Lurich, Aleksander Aberg ja paljud teised maadlustipud võistlesid tollal USA-s, aga Georg Hackenschmidt oli spordist juba loobunud. Ka 1914. aastal Odessas ja 1915. aastal Petrogradis tuli ta maailmameistriks.[1]
1920. aastad
muuda
1920. aastal naasis Jaago Eestisse, kuid ei leidnud sobivat tööd (oli lühikest aega Tallinna sadama jaoskonnas politseinik). Olümpiaideaalidele tuginedes lõpetas Eesti elukutseliste spordi rahastamise ja Jaago sõitis Soome kaudu Lääne-Euroopasse. Saksamaal kui sõjasüüdlasel ei lubatud olümpialiikumises osaleda, seetõttu olid seal elukutseliste sportlaste teenimisvõimalused paremad.[1]
Jaago tuli elukutseliste maailmameistriks 1924 ja 1925 Münchenis, 1926 Pariisis ja 1928 Münchenis. 1930 Madridis võitis ta tiitli "tšempionide tšempion". Vahel esines ta koos Karl Paabuti, Karl Tombergi ja Karl Veimanniga.[1]
1928. aastal ilmus Tartus tema raamat “Mälestused. Seitsmekordse ilmameistri senine elukäik”.[1]
1930. aastal, külaskäigu ajal, ostis ta Tallinnas Juhkentali tänaval asunud kivitööstuse, mida edaspidi juhtis tema poeg Rudolf Jaago.[3] Mõnedki hauatähised Tallinna kalmistutel kannavad JJ signatuuri.
1930.–1940. aastad
muuda1930. aastate algul loobus ta võistlemisest ja töötas Berliinis spordipedagoogina. Tallinna kivitööstus kuulus talle kuni 1936. aastani, kui see läks pankrotti. Elama jäi ta Saksamaale.
Aastatel 1941–1945 oli ta Nõukogude Liidu kodanikuna Berliinis koduarestis. Sealt vabanedes töötas ta Nõukogude sõjaväe spordiinstruktorina Berliini Nõukogude okupatsioonitsoonis.
Ta suri 1949. aastal Berliinis infarkti.[1] 1950. aastal saatis tema elukaslane Barbara Schuller urni tema tuhaga Tallinna ja see maeti Tallinna Metsakalmistule. Tema hauda ehib massiivne dolomiidist hauatähis, mille 1977. aastal tegi kujur Enn Roos.
Mälestusvõistlused
muudaLuunja keskkoolis peetakse alates 1978. aastast Jaan Jaago mälestusvõistlusi Kreeka-Rooma maadluses noortele.[1]
Viited
muudaKirjandus
muuda- Heino Kermik. "Jaan Jaago. Heitlused matil ja eluteel" (dokumentaaljutustus). Olympia, Eesti Raamat. Tallinn 1990
- Heino Kermik. "Jaan Jaago Euroopat seljatamas: seitsmekordse profimaailmameistri hiilgeaastad kahe sõja vahel". Jäärak. Tallinn 2002
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jaan Jaago |