Jaan Jaago

See artikkel räägib maadlejast; kitarristi kohta vaata artiklit Jaan Jaago (muusik)

Jaan Jaago

Kuld	1913
Kuld	1914
Kuld	1915
Kuld	1924
Kuld	1925
Kuld	1926
Kuld	1928

Jaan Jaago (6. juuli 1887 Luunja vald (Tartu-Maarja kihelkond), Tartumaa – 28. august 1949 Berliin) oli eesti maadleja, elukutselisena seitsmekordne maailma- ja viiekordne Euroopa meister. Klubi amatöörina: Tartu Aberg, 1907–1913 Tartu Lurich.

Amatöörina muuda

Pärast karjapoisi-karjääri, mida tema puhul sageli rõhutati, hakkas Jaago sepaselliks. Regulaarselt hakkas ta treenima 1905 Tartu Abergis ja järgmisel aastal osales esimesel maadlusturniiril Tartus tsirkuses.^[1]

1907. aastal üritas ta hakata elukutseliseks ja sõitis Tallinna, kuid pääses esialgu ainult tsirkuse piletikontrolliks. Siiski nägi ta mõndagi huvitavat. Ta läks koos teise tartlase Karl Paabutiga mööda Eestimaad rändama ja andis maadlusetendusi, mille eest Tartu Aberg kui amatööride klubi heitis ta endi hulgast välja.^[1]

Selle peale asutasid noored elukutselised maadlejad Jaago, Paul Ingermann, August Ploom, Johannes Tigane jt uue spordiklubi Lurich, mis tegutses maailmasõja alguseni, kui enamik selle liikmeid sõjaväkke võeti. Jaago ja Tigane sõjaväes ei käinud, sest olid juba varem Tartust lahkunud ja tsirkusega mööda Venemaad reisima hakanud.^[2]

Maailmasõja aastad muuda

1913. aastal tuli Jaago Peterburis esimest korda elukutseliste maailmameistriks. Võistlejate koosseis polnud eriti tugev, sest Georg Lurich, Aleksander Aberg ja paljud teised maadlustipud võistlesid tollal USA-s, aga Georg Hackenschmidt oli spordist juba loobunud. Ka 1914. aastal Odessas ja 1915. aastal Petrogradis tuli ta maailmameistriks.^[1]

1920. aastad muuda

Jaan Jaago reklaamplakat

1921. aastal naasis Jaago Eestisse, kuid ei leidnud sobivat tööd. Olümpiaideaalidele tuginedes lõpetas Eesti elukutseliste spordi rahastamise ja Jaago sõitis Soome kaudu Lääne-Euroopasse. Saksamaal kui sõjasüüdlasel ei lubatud olümpialiikumises osaleda, seetõttu olid seal elukutseliste sportlaste teenimisvõimalused paremad.^[1]

Saksamaale jäi Jaago elama kuni surmani. Talle kuulus kuni 1936. aastani Tallinnas Juhkentali tänaval asunud kivitööstus, mida juhtis tema poeg Rudolf Jaago^[3]. Tema urn toodi Tallinna ja maeti Metsakalmistule.^[1]

Jaago tuli elukutseliste maailmameistriks 1924 ja 1925 Münchenis, 1926 Pariisis ja 1928 Münchenis. 1930 Madridis võitis ta tiitli "tšempionide tšempion". Vahel esines ta koos Karl Paabuti, Karl Tombergi ja Karl Veimanniga.^[1]

1928. aastal ilmus Tartus tema raamat “Mälestused. Seitsmekordse ilmameistri senine elukäik”.^[1]

Mälestusvõistlused muuda

Luunja keskkoolis peetakse alates 1978. aastast Jaan Jaago mälestusvõistlusi Kreeka-Rooma maadluses noortele.^[1]

Viited muuda

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 92–94
↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 21
↑ Ärimaailmast. Rahvaleht, 9. märts 1936, nr. 29, lk. 3.

Kirjandus muuda

Heino Kermik, "Jaan Jaago. Heitlused matil ja eluteel" (dokumentaaljutustus). Olympia, Eesti Raamat, Tallinn 1990
Heino Kermik, "Jaan Jaago Euroopat seljatamas: seitsmekordse profimaailmameistri hiilgeaastad kahe sõja vahel". Jäärak, Tallinn 2002

Välislingid muuda

Biograafia ESBL-is

[koik-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 92–94

[2] "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 21

[3] Ärimaailmast. Rahvaleht, 9. märts 1936, nr. 29, lk. 3.

[1]

[2]

[3]