Ava peamenüü
Itaalia aastal 1494. Kaardil näidatud piirid määrati suures ulatuses kindlaks 40 aastat varem sõlmitud rahuga.

Itaalia Liiga ehk Kõige Püham Liiga oli 1454. aasta 30. augustil Veneetsias sõlmitud rahvusvaheline leping. Leping sõlmiti mõni kuu pärast Lodi rahu sõlmimist Veneetsia vabariigi, Milano hertsogiriigi ja Firenze vabariigi vahel.[1][2]

Sisukord

TaustRedigeeri

15. sajandi esimesel poolel olid Põhja-Itaalia riigid oma valdusi kindlustanud: Savoia hertsogiriik laienes Liguuria ranniku suunas, Veneetsia keskendus Domini di Terraferma aladele (sel ajal kui türklaste laienemine ähvardas Veneetsia Stato da Mari merevaldusi), Milano laienes lõuna poole (säilitades pärast Milano esimese hertsogi Gian Galeazzo Visconti surma toimunud impeeriumi tükeldamist suurema osa Lombardiast), Firenze oli saanud suurema osa Toscanast, Kirikuriik oli alustanud kauem kui veel kaks järgmist sajandit kestvat piiskoplike alade ühendamist ja Aragóni kuningas Alfonso V oli omandanud Mõlema Sitsiilia kuningriigi, valitsedes Napoli kuningriiki kui Alfonso I ning laiendades oma valdusi ka põhja poole.[2]

Liidu pühaliku väljakuulutamise ajaks 1455. aasta 2. märtsil olid sellega liitunud ka paavst Nicolaus V, kuningas Alfonso ja mitmed teised väiksemad riigid (Alfonso nõudmisel ei kuulunud nende hulka Malatesta dünastia valitseda olnud Rimini).[3]. Sellega pandi algus vastastikusele kaitsekokkuleppele ja Itaalia jõudude vahelisele 25 aastat kestnud vaherahule, mis keelas muud liidud ja lepingud, kohustudes samas säilitama väljakujunenud piire.[1]

Pärast vastandamistega täidetud ajajärku tunnustasid Itaalia riigid Milano viimase Visconti dünastiast valitseja surma järel uue valitsejana kondotjeer Francesco I Sforzat, kes oli abiellunud Filippo Maria Visconti ainsa tütrega. Lodi rahust ja Itaalia Liigast tulenev suhteline rahu ja stabiilsus, mida soosis ka Sforza, võimaldas viimasel kindlustada oma võimu Milano üle[4] ja Firenze Medicide dünastia rajaja Cosimo de' Medici kõige tähtsam välispoliitiline otsus oli Firenze ja Milano vahelise põlise võistlemise lõpetamine.[5]

Liiga osapooledRedigeeri

Liiga tähtsusRedigeeri

Liiga oli Lodi rahu selge edasiarendus, mis sündis arusaamisest, et vaatamata eelnenud saja aasta jooksul toimunud pikkadele ja veristele sõdadele ei olnud ükski Itaalia riik sellisel positsioonil, et võita hegemoonia põhjas, rääkimata kogu poolsaarest. Liiga tagas seega vastastikusel kahtlustamisel ja Prantsusmaa kartmisel põhineva pingete vähendamise. Selle asemel, et teha seda koostööl põhinevalt; mis omakorda aga oleks võinud viia laiema, ühendatud riigi tekkeni.

Itaalia Liiga mängis olulist rolli jõudude tasakaalu, mida püüdis saavutada Firenze valitseja Lorenzo de' Medici (14491492), hoidmisel. Selle ainsad mõrad olid Pazzi perekonna vandenõu Medicide vastu Firenzes, parunite vandenõu ja Ferrara sõda (nn Soolasõda). Liiga tagas piisava stabiilsuse, et võimaldada poolsaare majandusel taastuda Musta surma ja selle tagajärgedest põhjustatud rahvastikukaotusest ja majanduse surutisest, tuues kaasa kuni 17. sajandi alguseni kestnud majanduskasvu.[6] Liiga võimaldas luua ka Apenniini poolsaare riikide vahelised esimesed püsivad saatkonnad[7], mille eesmärk oli jälgida välja saadetud teisitimõtlejate toetamist keelavate tingimuste täitmist.[8] Pärast Burgundia ja Milano hertsogkondade teenimist koostas õpetlane Ermolao Barbaro aastal 1490 Veneetsias dokumendi "De Officio Legati" – tegemist peaks olema esimese saadikute määramist puudutava kirjatööga.[7]

Liiga tähtsuse langusRedigeeri

Liiga ühe suurima toetaja Lorenzo de' Medici, kes mõistis viie võimu vahelise tasakaalu säilitamise eeliseid vastaste kõrvaldamise ees[9], surm aastal 1492 tähistas Liiga tähtsuse vähenemise algust.[10][9] Kuigi Itaalia Liiga ei suutnud vältida aastal 1494 Prantsusmaa sissetungiga alanud Itaalia sõdasid, võimaldas see sarnaselt Veneetsia Liigaga luua piisava armee, et lüüa parast Napoli kuningriigi rüüstamist tagasi Prantsusmaa kuninga Charles VIII armee .[1] Liiga armee võitles prantslastega Fornovo lahingus ja suutes küll kontrollida lahinguvälja, ei suutnud nad hoida ära Prantsusmaa armee organiseeritud taganemist.[1] Veneetsia liit Prantsusmaa ja Hispaaniaga Milano ja Napoli vastu teises Itaalia sõjas (14991504) lõi Itaalia Liigale hingekella.[11]

Erinevalt Prantsusmaast, Hispaaniast ja Inglismaa kuningriigist ei suutnud Itaalia riigid keskajal ühtseks rahvusriigiks koonduda ja olid seega Euroopa suurematele jõududele kerge saak. Selle põhjuseks on peetud mitmeid tegureid: ajaloolane ja riigimees Francesco Guicciardini süüdistas partikularismi, Niccolò Machiavelli uskus, et see tulenes institutsioonide ja eetika laostumisest paavsti poliitikas, mis oli sajandeid suunatud ühtse Itaalia moodustamise vältimisele. Ent samas peaks seejuures meeles pidama, et Machiavelli suur teos "Valitseja" oli liiga olemasolust tuleneva poliitilise tasakaalu peegeldus.[12]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Sarti, Roland. Italic League. Lk 342, 2004.
  2. 2,0 2,1 Starn, Randolph. Contrary Commonwealth: The Theme of Exile in Medieval and Renaissance Italy. Lk 86–90, University of California Press, 1982.
  3. Rogers, Clifford. The Oxford Encyclopedia of Medieval Warfare and Military Technology. Lk 558, Oxford University Press, 2010.
  4. Sarti, Roland. Sforza, Francesco (1401–1466). Lk 558, Infobase Publishing, 2004.
  5. Sarti, Roland. http://books.google.co.uk/books?id=xhoLorFC1iwC&pg=PA401 de' Medici, Cosimo (1389–1464)]. Lk 401, Infobase Publishing, 2004.
  6. Thomas A. Brady, Heiko Augustinus Oberman & James D. Tracy. Handbook of European History, 1400–1600: Visions, Programs and outcomes. Lk 331–333, Brill Publishers, 1994.
  7. 7,0 7,1 Starn, Randolph. Contrary Commonwealth: The Theme of Exile in Medieval and Renaissance Italy. Lk 93, University of California Press, 1982.
  8. Muir, Edward. Mad Blood Stirring: Vendetta in Renaissance Italy. Lk 35, JHU Press, 1998.
  9. 9,0 9,1 Louis J. Nigro, Jr. Chapter 14: Theory and Practice of Modern Diplomacy: Origins and Development to 1914. The US Army War College Guide to National Security Issues, Vol. 1, lk 197. Strategic Studies Institute of the United States Army War College, 2010.
  10. Colombo, Giancarlo. Who's Who in Italy, Volume 2. Who's Who in Italy SRL, 2007].
  11. Lopez, Robert. The three ages of the Italian Renaissance. Lk 36, University Press of Virginia, 1970.
  12. de Grazia, Sebastian. Machiavelli in hell. Lk 152, Princeton University Press, 1989.