Ilu looduses

"Ilu looduses" (Красота в природе) on Vladimir Solovjovi artikkel, üks tema põhilisi esteetikaalaseid töid. Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Voprossõ Filossofii i Psihhologii (1889, II).

Artiklis väidab Solovjov, et ilu on objektiivselt reaalne. Ilu on mateeria ümberkujunemine temas kehastuva mateeriaülese alge – positiivse kõikainsuse (orgaaniline ühtsus, milles tema koostisosade individuaalsus säilib) idee toimel.

Need Solovjovi vaated langevad paljuski kokku uusplatoonikute ning saksa klassikalise esteetika (Friedrich Wilhelm Joseph von Schelling) vaadetega. Uusplatoonikuid ja Schellingit võib nimetada Solovjovi eelkäijateks.

Solovjovi looduse esteetika (nagu ka tema esteetika tervikuna) avaldas olulist mõju vene sümbolistidele (Aleksandr Blokile, Andrei Belõile jt).

Sisukokkuvõte

"Ilu päästab maailma"

Dostojevski

Ilu ennast tuleb päästa kunstiliste ja kriitiliste katsetuste käest, mis püüavat ideaalselt kaunist asendada reaalselt inetuga. Tegelikult omistab ka iluga võitlev uusim esteetiline realism ja utilitarism õigupoolest ilule ülesande päästa maailm. Puhast kunsti ehk kunsti kunsti pärast peetakse jõudeoleku ajaviiteks, ideaalset ilu põlatakse kui tegelikkuse meelevaldset ja tühja ilustust. Järelikult nõutakse, et tõeline kunst oleks tähtis asi ning seega omistatakse tõelisele ilule võime reaalset maailma sügavalt ja tugevalt mõjutada. Kui realistide ja utilitaristide vaated vastuoludest vabastada, saame sellise ühtse vormeli: esteetiliselt kaunis peab viima tegelikkuse reaalse paranemiseni. See on õigustatud nõudmine, mida on alati tunnustanud ka ideaalne kunst ja vanad esteetikud. Aristotelese järgi peab tragöödia inimhinge puhastama ning seega tegelikult parandama. Platoni "Riigis" omistatakse sarnane reaalne kõlbeline toime (mehise vaimu kinnitamine) mõnele muusika ja lüürika liigile. Teisest küljest, kunstiline plastika avaldab peale esteetilise mõju hingele ka väikest, pinnapealset ja osalist mõju välisele ainelise loodusele – plastikateoste materjalile. Kaunis raidkuju on võrreldes marmoritükiga uus, parem, objektiivselt täiuslikum reaalne ese, sest ta on keerukam ja diferentseeritum. Kuigi sel juhtumil on kunsti parandav toime materiaalsele esemele puhtväline, ei pea see pinnapealsus olema omane kunstile üldse ja kõigis selle liikides. Meil on õigus arvata, et kunsti mõjul loodusele ja hingele on erinevad astmed.

Ilu loomust tuleb mõista eelkõige tema tegelikult olemasolevates ilmingutes. Alustame ilu ilmingutest looduses, mis on kunstist mahult laiem ja sisult lihtsam ning eelneb olemise korras kunstil. Looduse esteetika annab vajalikud alused kunstifilosoofiale.

I

Teemant on sama koostisega nagu süsi. Ööbiku laulul ja kassikontserdil on sama psühhofüsioloogiline olemus, nimelt tugeva suguinstinkti väljendus. Kuid teemant on ilus, süsi mitte; ööbiku laul on ilus, kassikontsert mitte.

Nii et ilu on midagi formaalselt erilist, spetsiifilist, ta ei sõltu otseselt nähtuste materiaalsest alusest ega ole sellele taandatav. Ilu ei tingi ka subjektiivne hinnang nende kasulikkusele ja meelelisele meeldivusele. Kõige kaunimad asjad võivad olla täiesti kasutud ja kõige kasulikumad asjad täiesti ilutud; ometi ei pääse teooriast, mis määratleb ilu kaudse kasulikkusega: ilu on toimimast lakanud kasulikkus või mälestus varasemast kasulikkusest. See, mis oli esivanematele kasulik, saab järglastele ehteks. Selles teoorias on terake faktilist tõtt, kuid see on ebapiisav ilu filosoofiliseks seletamiseks või olemuslikuks määratlemiseks.

Ka loomadel on ilul objektiivne tähtsus sõltumata utilitaarsest suhtumisest. Ent isegi kui oleks tõestatud kauni geneetiline sõltuvus kasuliust, pole sellega esteetilist ülesannet kübetki lahendatud. Kauni olulised ilmingud looduses ja kunstis pole seotud mitte mingi praktilise kasulikkusega ei meile ega kõige kaugematelegi esivanematele. Aga siis ei ole kaunite nähtuste algelementide võimalikul materiaalsel kasulikkusel esteetika jaoks mingit tähtsust, nii nagu vahetu ilutunde jaoks pole tähtsust sellel, et kõige kaunimgi inimkeha pärineb inetust embrüost.

Küsimus, mis miski on, ei lange kunagi kokku küsimusega, millest või kust see asi pärit on. Esteetiliste tunnete päritolu küsimus kuulub bioloogia ja psühhofüsioloogia valda; kuid see ei puuduta esteetika küsimust, mis on ilu. Esteetiliste nähtuste lahutamine kasulikeks või meeldivateks algelementideks võib olla väga huvitav; kui tõeline kauni teooria peab silmas ilu enese olemust nii lihtsates kui ka liitsetes nähtustes.

Formaalne ilu ilmutab end alati puhta kasulikkusena. Kuid seda puhast kasulikkust hindab inimene, ja mitte ainult inimene, kõrgelt. Teda väärtustatakse kui omaette eesmärki. Ilus on midagi tingimatult väärtuslikku, mis ei eksisteeri teise pärast, vaid iseenda pärast; see rõõmustab ja rahuldab meie hinge ainuüksi oma olemasoluga; ilu annab hingele rahu ning vabastab ta elulistest püüdlustest ja vaevadest.

Selle vanakreeka arusaama ilust kui kiretu, omakasupüüdmatu ja tahtetu kaemuse esemest ehk kui puhtast kasutusest taastas hiljuti ning levitas seda suure Saksamaa filosoofia viimane esindaja. Muide, kõik see, mida Schopenhauer sel teemal nii hästi ja õigesti räägib, pole õigupoolest midagi muud kui filosoofiline kommentaar Goethe möödaminnes puistatud kaksikvärsile: "Die Sterne die begehrt man nicht: Man freut sich ihrer Pracht."

See, et ilu on omakasupüüdmatu kaemuse ese ehk eesmärk omaette, tähendab lihtsalt, et ta pole vahend kõrvaliste eesmärkide saavutamiseks: see määratlus peab küll paika, kuid on puhtnegatiivne ja sisutu. Tähtsam ja huvitavam on ilu enda positiivse olemuse küsimus. Milles seisneb Pracht igas ilusas esemes, eelkõige sellele peab vastama filosoofiline esteetik. Millise seesmise omaduse pärast seda puhast kasutust väärtustatakse?

Vihje leiame õpetuses, mille järgi ilu olemusliku sisu moodustavad ideed (asjade igavesed tüübid) kui maailmatahte esemelised väljendused (objektiveeringud). Siin ei ole tõelist vastust esteetilisele küsimusele – sest selle teooria jaoks on kõik eksisteeriv ühtviisi maailmatahte objektiveering, kuid mitte kõik eksisteeriv pole ühtviisi ilus. On olemas abstraktselt metafüüsilised positsioonid, mis ei ole ühitatavad hea ja kurja vahelise erinevuse tunnistamisega; kuid neilt positsioonidelt on parem üldse mitte arutleda kõlbelistel ja esteetilistel teemadel.

II

Teemandi ilu sõltub ilmselt valguskiirte mängust tema kristallides. Sellest siiski ei järeldu, nagu ilu ei kuuluks teemandile endale, vaid selles murdunud valguskiirele. Sest seesama valguskiir peegeldatuna mõnest ilutust esemest ei tekita mitte mingit esteetilist muljet, ja kui ta pole milleski murdunud ega millestki peegeldunud, siis ei teki üldse mingit muljet. Järelikult on ilu teemandi materiaalse keha ja selles murdunud valguskiire produkt nende vastastikuses toimes. Selle keha poolt kinni peetud ja transformeeritud valguse mäng katab täielikult kinni tema jämemateriaalse näivuse, ja kuigi süsiniku tume mateeria on kohal nii siin kui ka söes, siis on ta seda vaid teise alge, valgusalge kandjana; valgusalge avab selles värvide mängus omaenese sisu. Kui valguskiir langeb söetükile, siis selle aine neelab ta, ja aine must värvus on selle loomulik sümbol, et siin ei ole helge jõud üle saanud looduse tumedatest stiihiatest. Teisest küljest, lihtsa läbipaistva klaasi puhul on aine muundunud valguskiirte indiferentseks keskkonnaks, mis laseb neid läbi transformeerimata, ei avalda neile mingit märgatavat mõju. Nende vastandlike nähtuste tulemus on sama, nimelt negatiivne: ei lihtne valge klaas ega must süsi ei ole ilusad. Teemant on ilus ilmselt sellepärast, et ei tume aine ega valgusalge ei domineeri temas, vaid need tungivad teineteisest läbi mingis ideaalses tasakaalus. Süsiniku mateeria on tahke kehana säilitanud kogu oma vastupanujõu, kuid selle mateeria on määratlenud iseeneses vastandlik ning ta on saanud läbipaistvaks, täiesti kirgastatuks, nähtamatuks oma tumedas erilisuses; teemandi kristallilises kehas kinni peetud valguskiir saab temas ja temalt fenomenaalse olemise uue täielikkuse, murdudes laguneb või liigendub ta igas tahus värvuskomponentideks, muundub lihtsast valgest kiirest kirjute spektrite keerukaks koguks ning peegeldub silmale sellel uuel kujul. Selles aine ja valguse kokkusulamatus ja lahutamatus ühenduses säilitab kumbki oma loomuse, kuid kumbki pole näha oma üksikuses, vaid näha on ainult valgust kandev mateeria ja kehastunud valgus – kirgastunud süsi ja kivistunud vikerkaar.

Ei saa ega ole tarvis väita, nagu valgus ja mateeria oleksid tingimatult vastandlikud oma metafüüsilises substantsis ja füüsilises tegelikkuses. Ei saa pidada valgust (nagu näiteks Schopenhauer) mingiks puhtideaalseks olemuseks, nagu ka mitte mateeriat paljaks asjaks iseeneses, mis on tingimatult ilma igasugustest ideaalsetest määratlustest ning täiesti sõltumatu materiaalsetest algetest. Meie esteetilise ülesande jaoks piisab täiesti sellest suhtelisest ja fenomenilisest vastandlikkusest, mis on valguse ja kaaluga kehade kui niisuguste vahel. Selles mõttes on valgus igatahes mateeriaülene, ideaalne faktor. Me peame määratlema ilu kui mateeria ümberkujunemise temas teise, mateeriaülese alge kehastumisel. Seda definitsiooni tuleb süvendada ja sisuga täita, kuid selle olemus jääb samaks ka kauni kõige keerukamate avalduste puhul nii looduses kui ka kunstis.

Ööbikulaulu puhul katab sugukire heliline väljendus kinni selle materiaalse aluse, ta omandab iseseisva tähtsuse ning selle saab abstraheerida tema lähimast füsioloogilisest motiivist, nii nagu briljandi sära võib imetleda, mõtlemata tema keemilisele ainele. Kuid nii nagu teemandil on paratamatu olla kristalliseerunud süsinik, on ööbikulaulul paratamatu olla osalt objektiivsesse vormi üle läinud sugutungi väljendus. See laul on sugutungi transformatsioon, tema vabanemine jämedast füsioloogilisest faktist – loomalik suguinstinkt, mis kehastab endas armastuse ideed, kuna aga armunud kõutsi karjed katusel on vaid end mitte valitseva füsioloogilise afekti otsene väljendus. Selles viimases on üleni domineeriv materiaalne motiiv, kuna aga esimeses on ta tasakaalustatud ideaalse vormiga.

Nii et ka meie helinäites on ilu kahe faktori vastastikuse toime ja vastastikuse läbitungimise tulemus: ka siin võtab ideaalne alge oma valdusse ainelise fakti, kehastub selles, ning materiaalne stiihia kehastab endas ideaalse sisu ja sellega transformeerub ja kirgastub.

Ilu on tegelik fakt, maailmas toimuvate reaalsete loomulike protsesside saadus. Ilu puudub kõikjal, kus maailma materiaalsed stiihiad on rohkem või vähem alasti. Muide, anorgaanilises maailmas ei saa need esemed ja nähtused, mis on ilutud, seeläbi inetuks, vaid jäävad lihtsalt esteetiliselt indiferentseteks. Põhjus on selge: selle järgu nähtustes on maailmaelu madalamatel, elementaarsetel astmetel, ta on vähesisukas, ja materiaalsel algel ei ole millehi peal ilmutada oma vastupanu mõõdutust; ta on siin suhteliselt omas vallas ning omab rahulikult oma ahtrat olemist. Seal aga, kus valgus ja elu on juba mateeria vallanud, kus ülemaailmne mõte on juba hakanud avama oma seesmist täiust, peab ideaalset vormi jälle lõhkuva või alla suruva kaootilise alge ohjeldamatu avaldumine tekitama järsu inetusemulje. Mida kõrgemal maailmaarengu astmel ilmneb uuesti materiaalse stiihia alastiolek ja metsikus, seda vastikumad on säärased avaldused. Loomariigis kohtame juba suuri tõelise inetuse näiteid. Mõned olendid on sugu- või toitumisfunktsiooni alasti kehastus. Mõne paelussi keha on kõige elementaarsema ehitusega kott, milles on vaid suguelundid, mis seevastu on väga arenenud. Tõugud on just nagu ainult kehastunud toitumisinstinkt kogu oma apluses; sama võib teatud määral öelda ka suurte peajalgsete kohta. Kõik need loomad on kahtlemata inetud. Kuid äärmise astmeni jõuab inetus alles kõrgeima ja täiuslikema loodusliku vormi vallas: ükski loom ei saa olla nii vastik kui väga inetu inimene.

Inetute tüüpide olemasolu looduses paljastab, et käibiv esteetiline vaade, mis näeb ilus ainult sisemise sisu täiesti välist väljendust, ükskõik milline see sisu on, ei pea paika või on vähemalt ebapiisav. Sellise arusaama järgi tuleb siga pidada ilusaks, sest tema keha väljendab täiuslikult tema sisemist sisu, nimelt aplust. Ilu looduses ei ole igasuguse sisu, vaid ainult ideaalse sisu väljendus, idee kehastus.

Ilu määratlus kehastunud ideena kõrvaldab sõnaga "idee" vaate, mille järgi ilu võib väljendada igasugust sisu, ning sõnaga "kehastunud" parandab ka levinuma vaate, mis küll nõuab, et ilul oleks ideaalne sisu, kuid ei näe selles mitte idee tegelikku teostumist, vaid üksnes selle näivust või viirastust (Schein) (Eduard von Hartmann). Selles viimases vaates varjutab kaunis kui subjektiivne psühholoogiline fakt, ilutunne, ilu ilmnemine või kokkusulamine meie vaimus, ilu enese kui asjade objektiivse vormi looduses. Tegelikult aga on ilu idee, mida tegelikult teostatakse, kehastatakse maailmas enne inimvaimu, ja see tema kehastumine ei ole vähem reaalne ning on palju tähtsam (kosmogoonilises mõttes) kui need materiaalsed stiihiad, milles ta kehastub.

Ilu ehk kehastunud idee on reaalse maailma parem pool, see pool, mis mitte ainult ei eksisteeri, vaid ka väärib eksisteerimist. Idee üldse on see, mis iseeneses on olemist väärt. Tingimatus mõttes on olemist väärt ainult kõiktäiuslik ehk absoluutne olend, kes on täiesti vaba igasugustest piirangustest ja puudustest. Piiratud eksistentsid, millel iseenesest ei ole ideaalset olemist, saavad viimasest osa oma suhte läbi absoluutsega ülemaailmses protsessis, mis ongi tema idee järkjärguline kehastumine. Piiratud olemine on ideaalne ainult niivõrd, kui ta ei eita üldist, vaid annab talle eneses ruumi, ja samamoodi on üksik ideaalne niivõrd, kui ta annab eneses ruumi üksikul. Siit on kerge tuletada idee järgmine formaalne definitsioon. Ta on koostisosade täielik vabadus terviku täiuslikus ühtsuses.

Osade iseseisvus ehk olemise vaba ruum võib eri esemetes ja nähtustes olla rohkem või vähem täielik; oma osadele seda vaba ruumi andva terviku ühtsus võib eri esemetel ja nähtustel olla rohkem või vähem täielik. Sellistest suhtelistest erinevustest tuleneb hulk astmeid idee teostumises, maailmaprotsessi kogu mitmekesisus ja kogu keerukus. Ent peale üksikute tüsistuste oma teostumise protsessis ilmneb ülemaailmne idee oma üldisuses paratamatult kolmest küljest. Selles eristuvad: 1) vabadus ehk olemise autonoomia, 2) sisu ehk mõtte täielikkus ja 3) väljenduse ehk vormi täiuslikkus. Ilma nende kolme tingimuseta ei ole ideaalset olemist. Vaadelduna eelkõige oma sisemise tingimatuse küljest absoluutselt soovitu või tahetuna on idee headus; vaadelduna tema poolt haaratud üksikute määratluste küljest mõeldava sisuna arule on idee tõde; lõpuks, oma kehastuse täiuslikkuse ehk lõpetatuse küljest meelelises olemises reaalselt aistitavana on idee ilu.

Niisiis tuleb ilus kui ühes kolmainsa idee määratletud faasidest eristada üldist ideaalset olemust ja spetsiaalset esteetilist vormi. Ainult see viimane eristab ilu headusest ja tõest, kuna aga ideaalne olemus on neil üks ja seesama – vääriline olemine ehk positiivne kõikainsus, üksiku olemise vaba ruum üldise ühtsuses. Seda me soovime kõrgema hüvena, seda me mõtleme tõena ja seda me aistime iluna. Selleks, et me saaksime ideed aistida, peab ta olema materiaalses tegelikkuses kehastunud. Selle kehastumise lõpuleviidus määratlebki ilu kui niisuguse tema spetsiifilises tunnuses.

Väärilise ehk ideaalse olemise kriteerium üldse on osade suurim iseseisvus terviku suurima ühtsuse juures. Esteetilise väärilisuse kriteerium on selle ideaalse momendi kõige lõpuleviidum ja mitmekülgsem kehastus antud materjalis. Üksikjuhtumite puhul ei pruugi need kriteeriumid kokku langeda ning neid tuleb rangelt eristada. Kunsti vallas torkab see erinevus silma. Vähem ilmne on ta looduse vallas, kuid väga tähtis on seda erinevust mitte unustada. Paeluss väljendab teatud määral elu ideed organismi kujul; teemant on oma ideaalse sisu poolest anorgaanilise aine kirgastumise teatav aste. Orgaanilise elu idee, olgu kas või ussi astmel, on kõrgem kristallilise keha ideest, olgu kas või teemandi kujul. Selles viimases on mateeria ainult väljastpoolt kirgastatud, kuna aga ussis on ta seesmiselt elustatud. Esimese kriteeriumi järgi on paeluss teemandist kõrgemal, sest ta on sisukam. Puhtesteetilise kriteeriumi järgi jõuame teisele järeldusele. Teemandis on kirgastatud mineraali (vääriskivi) lihtne, elementaarne idee väljendatud lõpuleviidumalt ja täiuslikumalt kui keerukam ja kõrgem orgaanilise elu idee paelussis. Teemant on omas soos täiuslik ese, sest mitte kuskil ei ühine selline vastupanu või läbitungimatuse jõud niisuguse kirkusega, kuskil ei kohta nii eredat ja peent värvide mängu nii kõvas kehas. Seevastu ussi näol me leiame selle orgaanilise idee, mille valda see olend kuulub, ühe ebatäiuslikuma, algelisema väljenduse.

III

Aine on olemise inertsus ja läbitungimatus – otsene vastand ideele kui positiivsele kõikläbitungitavusele ehk kõikainsusele. Alles valguses vabaneb aine oma inertsusest ja läbitungimatusest, ja nõnda liigendub nähtav maailm esimest korda kaheks vastandlikuks polaarsuseks. Valgus või tema kaalutu kandja – eeter – on idee algne reaalsus tema vastandlikkuses kaaluga ainele, ja selles mõttes on ta ilu esimene alge looduses. Ilu edasised ilmingud on tingitud valguse kombinatsioonidest mateeriaga. Niisugused kombinatsioonid on kahesugused: mehaanilised ehk välised ja orgaanilised ehk sisemised. Esimesed tekitavad otsesed valgusnähtused looduses, teised tekitavad elunähtused. Orgaaniline elu on valguse muundumine. Mateeria saab ilu kandjaks tänu ühele ja sellelesamale valgusalgele, mis teda algul valgustab pinnalt ning seejärel tungib tema sisse, elustab ja korrastab teda.

Jätame metafüüsika otsustada, kuivõrd on siin subjektiivset illusiooni ja kuivõrd tõesti looduses peale taimede ja loomade on elu, s.o sisemiste tajumuste ja iseseisvate liigutuste võimeid. Esteetikas piisab tõsiasjast, et kõnealuste nähtuste ilu ei ole tingitud mitte mehaanilisest liikumisest kui niisugusest, vaid elavate jõudude mängu muljest. Kuid algul mõni sõna anorgaanilise looduse ilust paigalolekus, puht valgusiseloomuga ilust.

Ilu idee või ilmnemise järjekord maa peal vastab üldisele kosmoloogilisele printsiibile: alguses lõi Jumal taeva... Taeva ilu ei sõltu meie subjektiivsetest ettekujutustest, vaid on seotud meile nähtava maailmaruumi tegelike omadustega. Need taeva esteetilised omadused on tingitud valgusest: ta on ilus ainult valgustatuna. Hallil vihmasel päeval ega pimedal tähitul ööl taevas ilus ei ole.

Kõikehõlmav taevas on kaunis esiteks universumi ühtsuse kujundina, mis väljendab helge alge igavest võitu kaootilise segadiku üle, idee igavest kehastumist kogu materiaalses olemises. See üldine mõte avaneb määratlematult kolmes peamises taeva ilu liigis – päikese, kuu ja tähtede ilus.

1. Maailma kõikainsus ja selle füüsiline väljendaja, valgus oma aktiivses keskmes, on päike. Päikesetõus on helgete jõudude aktiivse triumfi kujund. Taeva särav ilu selgel keskpäeval on seesama valguse triumf, kuid juba saavutatud, mitte tegevuses, vaid häirimatus liikumatus rahus.

2. Maailma kõikainsus seda vastu võtva materiaalse looduse küljest, peegeldunud valgus, on kuuvalge öö passiivne naiselik ilu. Nagu loomulik üleminek päikesevalgelt kuuvalgele on õhtuse taeva ja loojuva päikese ilu, kui otsese keskse jõu vähenemise korvab tema varjundite suur mitmekesisus valgustatud keskkonnas.

3. Maailma kõikainsus ja selle väljendaja, valgus, oma algses liigenduses iseseisvate, kuid siiski üldisest harmooniast haaratud kesete paljuseks on tähistaeva ilu. Selles teostub positiivse kõikainsuse idee täielikumalt ja täiuslikumalt kui kahes esimeses. Nii vahetu mulje heleda keskpäeva või kuuvalge öö ilust kui ka selle ilu esteetiline hinnang haarab paratamatult kogu looduse pildi sel hetkel, kõik need maised esemed ja nähtused, mille peale päike ja kuu paistavad ning millel on oma ilu, mida see eriline valgustatus võimendab, kuid mis omakorda suurendab heleda taeva ilu, kuna aga tähise öö vaatamisel piirdub esteetiline mulje täielikult taeva endaga;maised esemed sulavad pimeduses kokku ning nende ilul ei saa tähtsust olla. Kui jätta kõrvale valgustatud maastiku ilu, siis kolmest peamisest taeva liigist on tähistaevas kõige ilusam. (Kauni eristamine ülevast ei ole vajalik.)

Maa atmosfääris on kauneid nähtusi, mis erineval määral kujutavad mateeria kirgastumist ehk ideaalse alge kehastumist selles. Iseseisev ilu on pilvedel hommiku- või õhtupäikese paistes oma värvivarjundite ja kombinatsioonidega, virmalistel jne. Täielikumalt ja määratlematumalt esitab sedasama ideed (taevavalguse ja maise stiihia vastastikust läbitungimist) vikerkaar, milles veeaurude tume ja vormitu aine muundub hetkeks eredaks ja värviküllaseks kehastunud valguse ja kirgastunud mateeria ilmutuseks:

Valguskauni juurde kuulub ka tüüne mere ilu. Vee näol vabaneb materiaalne stiihia esimest korda oma inertsusest ja läbitungimatust tahkusest. See voolav element on taeva ja maa side, ja see ilmneb näitlikult tuulevaikses meres, mis peegeldab endas taeva lõputut sina ja sära. Veel selgem on see jõe või järve sileda veepeegli puhul.

Lisada tuleb valguse kehastused tahketes kehades – väärismetallides ja vääriskivides. Siia kuulub enam-vähem see, mis on ülalpool öeldud teemandi kohta.

Rahuliku, triumfeeriva valguse juurest läheme liikuva ja näivalt vaba elu juurde anorgaanilises looduses. Elu on oma kõige avarama definitsiooni järgi individuaalsesse tervikusse ühendatud üksikute jõudude ja positsioonide mäng ehk vaba liikumine. Et selles mängus väljendub üks ideaalse ehk väärilise olemise (mis ei saa olla ei abstraktselt üldine, s.o tühi, ega juhuslikult üksik), siis on tema kehastumisel materiaalse maailma nähtustes esteetiline tähtsus. Selline ilu on eelkõige voolaval veel (oja, mägijõgi, juga). Selle elava liikumise esteetilist tähendust võimendab selle piiritus, mis just nagu väljendab absoluutsest kõikainsusest lahutatud üksiku olemise kustutamatut igatsust.

Tormine meri on kujund, mis väljendab mäslevat elu, stiihiate gigantset puhangut; need stiihiad ei suuda aga maailmakorra üldist sidet lõhkuda ega selle ühtsust rikkuda, vaid ainult täidavad seda liikumise, hiilguse ja mürinaga.

Kaos, s.o inetus ise on igasuguse maise ilu vajalik taust, ja niisuguste nähtuste, nagu tormine meri, esteetiline väärtus sõltub just sellest, et nende all on kaos.

Elavate stiihiajõudude liikumisel looduses on kaks peamist varjundit: vaba mäng ja julm võitlus. Äikesel võib olenevalt tingimustest olla emb-kumb varjund. Suvise äikese suursugune ilu sõltub kaosest ja helge maailmakorra lõplikku võitu vaidlustavate stiihiajõudude erutatud intensiivsusest. Hoopis teise mulje jätab äike "mai alguses".

Et mõnes anorgaanilise elu nähtuses leiame elu tegeliku antitsipatsiooni, mis tingibki nende nähtuste esteetilise tähenduse, siis on ilusad ka helid anorgaanilises looduses kui tema enese elu väljendused. Elus tungib valgus materiaalsest loodusest läbi, see neelab valguse, muundab sisemiseks liikumiseks ning seejärel annab selle liikumise edasi välismaailmale – helis. Kui meile pole konkreetses helinähtuses selge see heli üldine mõte, et ta on mateeria elav vastus valguse mõjule; kui kehad ei kõla mitte iseenesest, vaid välise ja neile endile juhusliku mõju tõttu, siis ei jää helist mingit esteetilist muljet. Juhtub ka nii, et teatud helid, mis omaette võetuna on mehaanilised ega ole ilusad, võivad koos väljendada mingi terviku elu ja osutuda esteetilisteks. Näiteks vankrirataste heli ei ole ilus, kuid linnamüra jätab kaugelt kuulates esteetilise mulje, näiteks Kairo kõrbe poolt kuulates.

Tormise mere ja äikese puhul on heli vaid üks esteetilise mulje elementidest. Mäslevas meres on elu iseloom näha juba lainete kujust.

Mõnel muul puhul täielik vaikus võimendab esteetilist mõju või on selle vajalik tingimus. Mõne nähtuse puhul väljendub kogu eluline ja esteetiline mõte helides (öine torm kui kaose karje).

VI

Stiihiliste jõudude või stiihilise jõuetuse puhangud, mis ise ei ole ilusad, tekitavad ilu juba anorgaanilises maailmas; neist saab materjal ülemaailmse idee ehk positiivse kõikainsuse rohkem või vähem selgeks ja täielikuks väljendamiseks.

Universumi loov alge (Logos), mis peegeldub ainelt väljastpoolt valgusena ning seestpoolt süütab elu aines, moodustab loomade ja taimede näol määratletud ja stabiilseid eluvorme, mis aste-astmelt järjest suurema täiuslikkuse poole ülenedes võivad lõpuks olla materjaliks ja keskkonnaks kõikterve ja jagamatu idee tõelisele kehastumisele.

VII

Taimeriigis helge eeterlik alge mitte ainult ei kirgasta inertset ainet ja mitte ainult ei ärata selles katkendlikku mööduvat liikumist, nagu stiihilise ilu nähtuste puhul, vaid paneb seda seesmiselt liikuma, ületades püsivalt raskusjõudu. Taimes astuvad valgus ja mateeria vastupidavasse, lahutamatusse ühendusse, tungivad esimest korda teineteisest läbi, saavad üheks jagamatuks eluks ning see elu tõstab maise stiihia ülespoole, paneb selle tõmbuma taeva ja päikese poole. Mineraalide inertsuse loomade tahtliku liikumise vahel on see märkamatu seespoolne ülespoole liikumine ehk kasv taimede iseloomulik omadus. Taim on taevase alge esimene tegelik ja elav kehastus maa peal, maise stiihia esimene tegelik transformatsioon.

Taimeriigis väljendub elu eelkõige objektiivses suunas kaunite orgaaniliste vormide tekitamises.

Vaata ka

• "Kunsti üldine mõte"

Kirjandus

• В.В. Розанов. Красота в природе и ее смысл (Что выражает собою красота природы). – Русское обозрение, №10–12, 1895. [1] (pdf)
• Мочульский К. В. Владимир Соловьев. Жизнь и учение. Париж: YMCA-Press, 1936 (uusväljaanne: Мочульский К. Гоголь, Соловьев, Достоевский. М.: «Республика», 1995). Гл. 16. Эстетика.

Välislingid

• Venekeelne algtekst