Iljitši vahipost

1965. aasta film, lavastanud Marlen Khutsiev

"Iljitši vahipost" (esilinastunud 1965. aastal pealkirjaga "Ma olen kahekümneaastane") on Nõukogude Liidu mängufilm.

"Iljitši vahipost"
"Застава Ильича"
Žanr draama
Režissöör Marlen Hutsijev
Stsenarist Marlen Hutsijev
Gennadi Špalikov
Operaator Margarita Pilihhina
Helilooja Nikolai Sidelnikov
Peaosades Valentin Popov
Nikolai Gubenko
Stanislav Ljubšin
Marianna Vertinskaja
Filmistuudio M. Gorki nim. Kinostuudio
Aasta 1964
Esilinastus 18. jaanuar 1965
Kestus 190 minutit (1962), 173 minutit (1965), 197 minutit (1988)
Riik Nõukogude Liit
Keel vene
IMDb profiil

Film on üks sulaaja sümbolitest.[1]

Film algab sümboolse stseeniga: tänaval kõnnivad kolm oktoobrirevolutsiooniaegset punakaartlast. Ootamatult muutub tegevusaeg 1960. aastate esimeseks pooleks. 23-aastane Sergei Žuravljov saabub tagasi armeeteenistusest. Sergei isa on sõjas hukkunud, ta elab koos ema ja õega kommunaalkorteris. Film jutustab Sergei ja tema sõprade Nikolai Fokini ja tema sõprade Slava Kostikovi elust. Sergei asub tööle soojuselektrijaama ja kavatseb minna instituuti õppima. Ta tutvub trammikonduktori Katja Jermakovaga, kuid Katja ei ole piisavalt huvitav ja nende suhe lõpeb kiiresti. Trammis märkab Sergei juhuslikult Anjat, kuid kaotab ta hiljem silmist. Hiljem kohtuvad nad maidemonstratsioonil ja saavad tuttavaks. Isemeelne ja ettearvamatu käitumisega Anja mõjub Sergeile muljetavaldavalt. Sergei vestluses Anja isaga ilmeb erinevate põlvkondade suutmatus teineteist mõista. Sergei käib koos Anjaga luuleõhtul Polütehnilises Muuseumis, kus esinevad Jevgeni Jevtušenko, Andrei Voznessenski, Rimma Kazakova, Robert Roždestvenski, Mihhail Svetlov, Bella Ahmadulina, Bulat Okudžava ja Boriss Slutski. Anja sünnipäeval tunneb Sergei ennast "kuldse noorsoo" esindajate hulgas võõrana. Jääb ebaselgeks, mis Sergei ja Anja suhtest saab. Film lõpeb vahtkonnavahetuse stseeniga Lenini mausoleumi juures.

Osatäitjad

muuda

Filmi valmimine

muuda

Tööd filmi kallal alustas Hutsijev 1959. aastal. Esialgu pidi stsenaristiks saama Feliks Mironer, kuid Hutsijev vahetas ta välja noorema põlvkonna esindaja Gennadi Špalikovi vastu.[2]

Peaosatäitja Valentin Popovi leidis Hutsijev juhuslikult I. A. Lihhatšovi nimelise Tehase kultuurimaja näiteringist. Filmivõtted algasid 1. mail 1961, kui filmiti demonstratsiooni. Teised võtted toimusid enamasti paviljonis. 30. detsembril 1962 võeti film kinostuudios vastu.[3]

8. märtsil 1963 ründas Nikita Hruštšov filmi partei ja riigi juhtkonna kohtumisel kirjanduse- ja kunstitegelastega. Hruštšovi meelest kujutati nõukogude noori filmis valesti. Eriti häiris teda stseen, kus peategelane kohtub oma sõjas surma saanud isaga ja küsib temalt, kuidas peaks elama ja isa talle selget vastust ei anna. 12. märtsil 1963 M. Gorki nim. Kinostuudios toimunud koosolekul nõudsid Sergei Gerassimov ja Stanislav Rostotski, et Hutsijev teeks filmi ümber vastavalt parteilisele kriitikale. Hutsijevil oli vestlus NLKP Keskkomitee sekretäri Leonid Iljitšoviga vajadusest jätkata tööd filmiga.[4]

Filmi ümbertöötatud variant pealkirjaga "Ma olen kahekümneaastane" valmis 1964. aastal ja esilinastus 18. jaanuaril 1965.[5]

Filmi esialgne autoriversioon pealkirjaga "Iljitši vahipost" esilinastus 29. jaanuaril 1988 Moskva kinomajas.[6]

Viited

muuda
  1. Ирина Свеколкина: Им 20 лет ART Узел, 2. september 2019. Vaadatud 28. mail 2024
  2. Застава Ильича : Мне двадцать лет Музей кино. Vaadatud 28. mail 2024
  3. Застава Ильича Культура.РФ Vaadatud 28. mail 2024
  4. Артем Деменок: "Застава Ильича" — урок истории Исскуство кино, 21. november 2022
  5. Мне двадцать лет (1964) Кинопоиск. Vaadatud 28. mail 2024
  6. Золотая коллекция фильмов Киностудии Горького в КАРО.Арт Дзен, 5. mai 2023. Vaadatud 28. mail 2024