Ida-eurooplaste tootmislaevad Shetlandi saarestikus

Idaeurooplaste tootmislaevad Shetlandi saarestikus olid 1990. aastate ilminguks avatud turumajandusele üleminekuga seoses. Selle käigus elasid nii kohalikud elanikud kui ka laevapered läbi pingelisi sotsiaalseid, ökoloogilisi ja muid olukordi. 

Mitme aasta jooksul töötas seal pidevalt üle 100 kalalaeva üle 10 000 töötajaga, sh Eesti Kalatööstus (Ookean).

Nüüdseks on klondyker'itega seotust saanud kodulooline teema. Mahajäänud laevavrakkidest on saanud turismiobjektid. Korraldatakse näitusi, antakse välja raamatuid.

Majanduslik põhjus

Avatud turumajandusele üleminekul tõusis järsult kütuse hind. Suurte avamere külmutustraaleritega polnud kala püüdmine enam kasumlik, need olid sotsialismiolude madalaid kütusehindu arvestades ehitatud. Peale selle ei suutnud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi diplomaatiline tegevus võtta üle piisavalt kiiresti seni NSV Liidu korraldatud rahvusvahelisi lepinguid. 1992. aasta Põhja-Atlandi Kalandusorganisatsiooni (NAFO) istungil saadi oluliselt kesisemad kalapüügikvoodid, kui seni olid olnud. Mõne aasta jooksul said siis külmutustraalerid rakendust maailmamerel intensiivse püügi piirkondades ujuvate kalatööstustena, nad võtsid tooraine kohalikelt väikestelt kalapaatidelt. Laevad seisid vaiksema lainega lahtedes või sadamate reidil hulgakaupa ankrus. Lerwicki, Ullapooli või mõne muu sadama reidile kogunes nii aegajalt kuni sadakond laeva – terve suur linn-laevastik. Neis töötavate meremeeste arv ületas linnade endi elanikke arvu.

Seletus laevaperede seisukohalt

Laevapered elasid ja töötasid stressirohkes olukorras. Laevaomanikud olid reeglina pankrotieelses seisus, meeskondel palgad madalad ja maksmata, teadmata millal ja kas üldse saab. Side koduga oli kasin. Korra kuus või kuidas millises laevas korraldatud – võimaldati meeskonnaliikmetel paadiga mõneks tunniks linna sõita, uudistama arenenud kapitalismis toimiva väikelinna elu. Eelöeldut arvestades oli meestel raha vähe. (Välja arvatud kõige nutikamad isikud, kes nii keerulises olukorraga olid suutnud kohanda, aga need võtted jäid tegija saladuseks).

Eesti laevadest võis kogu perioodi jooksul osaleda kümneid. 1994. aasta lõpus töötasid seal baaslaev Fryderyk Chopin, supertraaler Eestirand 2 ja külmutustraaler Vagula (RTMS-4582). Eesti laevaperedes oli täiendavaks pingeks rahvuslik koosseis, üle 80% inimestest olid ilma kodakondsuseta, sellest tulenes täiendav ebakindlus.

Klaipeda kalalaevadel töötanud kapten Petr Rjabko raamatus "Kapten, kes sündinud õnnesärgis" on käesolevale teemale pühendatud 13. peatükk

Seletus kohaliku rahva seisukohalt

Linnarahvas kutsus neid laevu sõnaga klonykers, see nimetus oli pärit ligi sajand varem toimunud heeringapüüdjate tulvaga seotult, kuhu see nimetus omakorda tulnud Ameerika kullaotsijatelt Klondike'i jõe äärest. Idaeurooplaste arvukas laevastik elavdas kohalikku majandust. Laevamehi lasti maale harva, seega tänavatel nendest tulva polnud. Idaeurooplaste välimus ja olek äratas muidugi võõrastust ja kui selline grupp tänaval vastu tuli, oli targem minna teisele poole teed. Probleemiks olid sagedased laevadega seotud õnnetused, mis arstide ja politsei ning muude ametimeeste reageerimist nõudsid.

Laevaõnnetused

Kõige suuremaks probleemiks olid küllalt sagedased tõsised laevaõnnetused, mida nii suure laevade tiheduse tõttu aeg-ajalt juhtus. Iga uppunud suur laev tähendas tõsist kahju keskkonnale. Eesti Kalatööstus selles rajoonis laevu ei kaotanud.

Aastatel 1993–1994 hukkus seal kolm laeva:

• Lunohods, Liepaja (9. novembril 1993)

• Borodinskoje Polje, Kaliningrad (17. novembril 1993)

• Pionersk, Kaliningrad (31. oktoobril 1994)

Meeskonnaliikmeid neis õnnetustes ei hukkunud. Küll on teada õnnetusjuhtum külmutustraaleri Vagula päästepaadiga (7.11.1994), mis linnast tagasi pöördudes karile sõitis ning surma sai kapteni naine Ludmilla Savinova (35). Õnnetuse üksikasjadest on kirjutanud Pjotr Rjabko oma raamatu 13. peatüki keskosas.