Herbert Laan

eesti viiuldaja ja vioolamängija

Herbert Laan (9. veebruar 1907 Tallinn26. mai 1988 Tallinn) oli eesti viiuldaja ja vioolamängija.

Elukäik muuda

Herbert Laan õppis Tallinna II algkoolis, 3. klassist alates Tallinna Reaalkoolis ja seejärel Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis. Tema esimeseks viiuliõpetajaks oli Saksa okupatsiooni päevil Eestisse sattunud Eddy Bullerian, kes töötas ühtlasi Estonia teatri orkestri kontsertmeistrina. Mõni aasta hiljem jätkas Laan õpinguid Sofia Lemba ja viimased neli aastat prof. Johannes Paulseni juures. Viimase käe all mängis ta kooli keelpilli- ja sümfooniaorkestris, tegutses kammeransamblites ja õppis obligatoorpillina altviiulit.

Alates 1927. aasta sügisest mängis Laan Estonia teatri orkestris, algul teist, aasta pärast juba esimest viiulit. Töö kõrval õppides jõudis kätte konservatooriumi lõpetamine praktiliselt koos V lennuga 1929. aastal, kuid diplom jäi sekretariaati hoiule 1931. aastani – alles siis õiendas Laan võlgu jäänud klaverieksami. Konservatooriumi lõpuaktusel mängis ta Edward Elgari viiulikontserdi I osa.

Pärast ajateenistust jätkas Herbert Laan tööd Estonia teatri orkestris, aastail 1938–1942 I viiuli kontsertmeistrina; mängis II viiulit 1932. aastal loodud Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi keelpillikvartetis; ning andis alates 1935. aastast viiulitunde Tallinna Konservatooriumis.

1936. aastal sõitis ta Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina Ungarisse prof. E. Zathurecky ja L. Weineri juurde ennast täiendama. Õpingute ajal jagas ta mõnda aega elamispinda Eduard Tubinaga. Ungarist edasi suundus Laan õppima Pariisi George Enescu rahvusvahelisele viiulikursusele ja mõni aasta hiljem Salzburgi V. Prihoda juurde täienduskursustele.

Pärast Teist maailmasõda Laan soleeris, mängis orkestris ja ansamblites ning töötas pedagoogina. Tema väljapaistvamate õpilaste hulgas on Mati Kärmas, Rein Mälksoo, Tõnu Reimann, Ants Toomingas, Imbi Kuusi, Peep Tõldsepp, Andrus Järvi, Arvo Haasmaa. Aastatel 1947–1971 oli Tallinna Riikliku Konservatooriumi keelpillikateedri juhatajana. 1947. aastal sai ta dotsendiks, 1957. aastal Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks ning 1984. aastal professoriks.

Maestro Laan töötas Kultuuriministeeriumi keelpillifondi ekspertiisikomisjoni esimehena, omandades võimalikult kvaliteetseid pille ja laenutades neid kõige väärikamatele muusikaõppuritele. Laan osales aastaid viiuldajate konkursi žüriides NSV Liidus, mitmel pool esimehena.

Eesti NSV Kõrgema ja Keskerihariduse Ministeeriumi Teaduslik-Metoodilise Kabineti väljaandena ilmus kaks Laane brošüüri: "Tööst heliredelitega" (1969) ja "Metoodilisi märkusi P. Rode 24 kapriisi kohta" (1966). Konservatooriumi väljaantava kogumiku tarvis valmis Laanel artikkel "Harjutamisest" (1984), kus ta seadis esikohale närvitsentrumite juhtiva osa tehnikaelementide omandamisel.

Laane ansamblitegevus on olnud mitmekesine. Tema abiga on lavale toodud kõik eesti autorite 1960. aastate keskpaigani loodud keelpillikvartetid ja klaverikvintetid. Esimene aldiõhtu eesti kontserdielu ajaloos toimus 1958. aastal, kui Herbert Laan andis sellele pillile iseseisva koha kontserdilaval. 70. sünnipäeva tähistas maestro õpilastest koosneva kammerorkestri saatel, mängides Johann Sebastian Bachi "Aldikontserti".

Isiklikku muuda

22. detsembril 1945 abiellus Herbert Laan[1] Leida Veikeniga. 1946. aastal sündis poeg Andres Laan, kellest sai diplomeeritud viiuldaja.

Viited muuda

  1. Raamatule "Meie interpreete", autor Ines Rannap, on antud valed andmed H. Laane abiellumisaja kohta. Õige aasta ja kuupäev 22.12.1945 pärineb Tallinna PSA spetsialistilt ja Nõmme Rahukirikust

Kirjandus muuda

  • "Herbert Laan 100", koostaja Tõnu Reimann, Eesti Kultuurikapital ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (2009)
  • Ines Rannap, "Meie interpreete", Eesti Raamat 1989

Välislingid muuda