Helme Issanda Ihu kabel

Helme Issanda Ihu kabel, ka Püha Ihu kabel või Püha Risti kabel, oli hiliskeskaegne kabel, mis hävis välgulöögist 1740. aastal ja on säilinud varemetena. Asub Helme Maarja kirikust 500 meetrit lõuna pool ja on arhitektuurimälestisena kaitse all.

Kabeli varemed, detsember 2023.

Kirjeldus

Kabel oli ristkülikukujulise põhiplaaniga ilma iseseisva kooriruumita ühelöövine kahe ruudukujulise võlvikuga ehitis. Kabeli seinad olid peamiselt maakividest, kuid vuugitäidetes oli kasutatud tellisetükke. Müürid olid 1,3–1,4 meetri paksused, hoonel olid arvatavasti kõrged otsaviilud. Pikiseinte keskel paiknenud tugipiilarid viitavad kunagi kabelit katnud võlvidele. Sissepääsuga portaal paiknes hoone lääneseinas. Kabelist on säilinud mõned müürifragmendid. Veel sõjajärgsel ajal oli osaliselt säilinud kabeli lääneviil. Kabel on oletatavasti ehitatud 15. sajandil.

Ajaloost

Vaade kabelist kiriku poole.

Vanimad teated Helme kabeli kohta on 16. sajandi algusest, kui ordumeister Plettenbergi kirja mustandis mainitakse Issanda Ihu kabelit. Siis oli Helmes kaks vikaarikohta – üks kihelkonnakiriku, teine kivikabeli juures. Et mõlema palk oli nii väike, et ametikohad jäid täitmata, otsustati need ühendada. Preester pidi pühapäeviti ja suurtel pühadel missasid pühitsema suvel kabelis ja talvel suures kirikus. Igal neljapäeval tuli kabelis lugeda Püha Sakramendi ja igal esmaspäeval kõigi kristlike hingede missat. Poola-aegsete revisjonide (1590/1599, 1613) andmetel oli kabel siis katuseta ja varemetes. Kabelit mainitakse eestlaste, kihelkonnakirikut aga sakslaste kirikuna. Kantsu talus 1940. aastatel elanud Helga Pehme sõnul – kabelivare on selle talu asukoha lähedal – rääkisid tollal vanad taluperemehed, et kabelis käidi tavalistel pühapäevadel, kuid suurte pühade ajal, kui oli palju rahvast, mindi kihelkonnakirikusse. Rahva seas liikus kiriku ja kabeli vanuse kohta erinevaid jutte: kord on peetud vanemaks suurt, kord väikest pühakoda. On ka pärimus, mille kohaselt olevat kabeli ehitanud talupojad.

Kabel jäi esimest korda varemetesse Liivimaa sõja (1558–1583) ajal ja hoone puupõrand võeti üles. Kui Helme Maarja kirik 1702. aastal Põhjasõjas maha põletati, ehitati kabel taas üles, sest vaeseks ja väikseks jäänud kogudusel ei olnud esialgu jaksu kihelkonnakiriku taastamiseks. Pärast viimast, 1740. aasta põlemist on kabeli varemed lammutatud ehitusmaterjali võtmiseks: võlvid on alla lastud ja vähegi taaskasutuseks kõlblikud kivid rusudest hoolega välja korjatud. Arvatavasti lõhuti võlvid ja suur osa seinu 19. sajandil, päriseks ostetud talude väljaehitamise ajal. Idasein oli osalt püsti veel hiljemgi, see lammutati 1950. aastatel ja varemeid lõhuti ka hiljem maaparandustööde ajal. Alates 1999. aastast on varemed arhitektuurimälestisena kaitse all.

2018. ja 2019. aastal korraldas Tartu Ülikool Mulgimaa kultuuriprogrammi rahalisel toel varemetes arheoloogilised uurimistööd eesmärgiga selgitada välja, kas hoone võib olla seotud varasema kultuskohaga.

Välislingid

• 23093 Helme kabeli varemed. – Kultuurimälestiste register
• H. Valk. Helme keskaegse kabeli varemed paljastavad ajalugu. – Tõrva Teataja, 18. detsember 2019