Ava peamenüü

Heino Lipp (metsavend)

metsavend

Heino Lipp (kuni 1936. aastani Härman-Karl Lipp; on kasutatud ka nimekuju Hermann Lipp; 30. detsember 1910 Metsavälja talu, Uniküla, Maidla vald, Virumaa18. november 1949 Nurme talu, Arvila, Mäetaguse vald, Virumaa) oli Virumaa tuntumaid metsavendi. Ta on rohkem tuntud hüüdnime Pargas järgi.

EluluguRedigeeri

Heino Lipp sündis 30. detsembril 1910 Virumaal Maidla vallas Unikülas Metsavälja talus metsavahi Johannes Lipu peres.[1]

Hüüdnime Pargas sai ta juba noormehena, kui kevaditi Purtse jõel palke parvetas. Ühe kihlveo peale pidi ta habeme ehk parra kasvatama ja nii sai tast parraga palgiparvetaja ehk Pargas. Pargas oli suur brünett lokkispäine mees (Mart Laar on ekslikult nimetanud teda blondiks). Pargase vend Voldemar Lipp ei olnud metsavend, kuid vahistati seoses metsavendadega. Metsavenna Heino Lipu ja kergejõustiklase Heino Lipu vanaisad olid vennad.

Isa Johannes Lipp sai surma 1918. aastal. Ema uuesti mehele ei läinud ja lapsed, keda kokku oli viis (Heino oli neist vanim), pidid varakult tööle hakkama. 1930. aastal abiellus Pargas Emilie Kreismanniga, neil sündisid tütred Hildegard, Laine ja Eve. 1930. aastatel jagas Pargas Metsavälja talu oma venna Voldemariga pooleks. Oli Kaitseliidu liige. 1941. aasta sõjasuvel oli metsavend Aru metsas. Saksa okupatsiooni tulekul astus Omakaitsesse. Nõukogude okupatsiooni naastes 1944. aasta sügisel läks metsa.[2] Tema tütre Hildegardi sõnul oli Pargas algul elanud teiste metsavendadega koos punkrites, kuid hiljem hakkas kergema toimetuleku huvides üksikuks. Temast ja tema tegudest levis rahva hulgas ohtralt legende. Enamik neist on ilmselgelt väljamõeldud. Teisedki metsavennad tegid oma tegusid Pargase nime kasutades – toetudes hirmule, mida tema kuju äratas.[3] Pargas varjas end koos oma vendade August ja Karl Lipuga. Pärast sõda tegi ta koostööd legendaarse metsavennasalgaga Lendav surm. Seejärel juhtis Pargase-nimelist salka, kuhu kuulus kokku viis meest. Suurem osa tema salga liikmetest (neli) tapeti julgeoletöötajate poolt 1948. aasta novembris. Seejärel varjas ta end üksinda ja ei võtnud kuni augustini 1949 ette ühtegi aktsiooni.[4]

Pargase ema Vella-Katariina, tema naine ja tütred küüditati märtsis 1949 Siberisse.[5]

18. novembri varahommul 1949 piiras julgeoleku jälitusgrupp sisse Pargase asukoha Nurme talus Arvila külas Mäetaguse vallas. Edasisi sündmusi on ennast koos Pargasega samas majas varjanud tema vend Karl Lipp kirjeldanud järgmiselt: "Sel ööl (18. novembril 1949), mil ööbisime Arvilas, käratas järsku Pargas: "Poiss, välja!" Pargas tormas uksest ees, mina järel. Nagu Pargas väljus, nii kargas koer talle kallale ja kõlasid lasud. Pargas langeski trepile. Ümberringi oli päevavalgus, valgustati ümbrust. Mina ei tormanud metsa, vaid tee (Arvila-Savala) suunas. Suutsin tulistada, ilmselt vaid pikali tõugata ühe piirajaist ja kaduda. See, et ma tee, aga mitte metsa suunas jooksin, kus meid oodati, mind päästis." Arvamus, et Pargas hukkus Nurme talumaja trepil, ei pea ilmselt paika, sest mitmed tunnistajad kinnitavad, et ta varises kokku haavatuna paarkümmend meetrit majast eemal, kus ta ilmselt ise oma elu lõpetas. Põgeneval Karl Lipul polnud võimalust selles veenduda. Tütar Laine: "Isale karjuti siis: Tule välja! Tule välja! Isa tuli saunast välja. Siis kästi tal jooskma hakata. Eks siis isa jooksiski. Siis tulistati talle jalgadesse, nii et ta maha kukkus... Talle lasti verekoer kallale. Isa laskis koera maha. Ja siis enda. Hiljem oli isa laip veel keskkohast puhta sodiks lastud. Laipa oli hiljem raske ära tunda, olnud näost sinine ja must. Isegi teda ära tundma kutsutud lell oli segaduses. Siis meenus talle arm isa käel. Haavast, mis ta noorena endale kätte oli lõiganud. Lõpuks öelnud lellele isa näidanud julgeolekumees: noh, löö jalaga ka! Mispeale kostnud lell, et mis sa surnust enam togid." Pargase kodutalu Metsavälja hävitati võimude poolt 1950. aastal.

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

16. novembril 2003 avati Pargasele tema hukkumiskohas mälestuskivi, mis püstitati Kaitseliidu Alutaguse maleva Lüganuse malevkonna initsiatiivil ja toetusel ning Mäetaguse, Maidla ja Sonda valla rahaga.[6]

ViitedRedigeeri

  1. Ilmar Palli, Virkko Lepassalu "Wabariigi viimased sõdurid" (Tallinn: Hea Lugu, 2012), lk. 38
  2. Ilmar Palli, Virkko Lepassalu "Wabariigi viimased sõdurid" (Tallinn: Hea Lugu, 2012), lk. 38-39; Martin S. Kull "Virumaa valitsejad" (Tartu:Eesti Ajalookirjastus, 2012), lk. 16-17
  3. Ilmar Palli, Virkko Lepassalu "Wabariigi viimased sõdurid" (Tallinn: Hea Lugu, 2012), lk. 40
  4. ENSV Riikliku Julgeolekuministeeriumi Jõhvimaa osakonna teatis, 20.10.1949 "Heino Lipp "Pargase" metsavendade salgast Jõhivmaal" - Eesti metsavennad 1944-1957. Dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets. (Tartu: Rahvusarhiiv, 2014), lk. 366
  5. Martin S. Kull "Virumaa valitsejad" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2012), lk. 17
  6. Valdur Ohmann "55 aastat legendaarse Pargase viimasest aktsioonist" - Tuna, 2004, nr. 4, lk. 86; Ilmar Palli, Virkko Lepassalu "Wabariigi viimased sõdurid" (Tallinn: Hea Lugu, 2012), lk. 44-45

KirjandusRedigeeri

  • Valdur Ohmann. 55 aastat legendaarse Pargase viimasest aktsioonist. – Tuna, 2004, nr 4, lk 82–86.
  • Ilmar Palli, Virkko Lepassalu "Wabariigi viimased sõdurid" (Tallinn: Hea Lugu, 2012)
  • Martin S. Kull "Virumaa valitsejad" (Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2012)
  • Eesti metsavennad 1944-1957. Dokumentide kogumik. Ad fontes, 18. Koostanud Tiit Noormets (Tartu, Eesti Rahvusarhiiv, 2014)

VälislingidRedigeeri