Epitaaf (kirjandus)

See artikkel räägib kirjandusžanrist. Memoriaalkunstiteose kohta vaata artiklit Epitaaf (kunst).

---

Epitaaf (kreeka keele sõnast epitaphios 'matusekõne' või 'matuse-') on lühike tekst surnud isiku kohta, enamasti on see kirjutatud tema hauatähisele.

Epitaaf võib olla nii proosa- kui ka luulevormis, mõnikord võib selle enne surma kirjutatud teksti autor olla mälestatav isik ise, näiteks William Shakespeare'i neljarealine epitaaf on kirjaniku enda kirjutatud just hauakirjaks, samuti kirjutasid endale epitaafi Sylvia Plath, Oscar Wilde ja John Keats. Epitaafina võidakse kasutada ka kirjaniku mõnd teksti või osa sellest, mis pole kirjutatud spetsiaalselt hauakirjaks: Juhan Liivi hauasammast ehib epitaafina tema luuletus "Kui tume veel kauaks ka sinu maa".

Ajaloost

Antiikajal oli epitaaf algselt pidulik leinakõne isamaa eest langenuile, mida esitas selleks määratud auväärne kodanik igal sõja-aastal Ateenas. Kõnes meenutati langenute elu polises ja ülistati nende tegusid; kõne lõpul lohutati leinajaid ja paluti võtta langenuist eeskuju. Teada olevaist leinakõnedest on tuntumad Periklese leinakõne, mis on kirjas Thukydidese "Ajaloos" ja Sokratese leinakõne, mis on Platoni "Menexenoses".

Hiljem hakati epitaafideks nimetama hauasammastele lahkunu auks raiutud epigrammi vormis hauakirju, mis olid sageli märkimisväärse kirjandusliku ambitsiooniga, tundelised ja sügavamõttelised, andes edasi laia emotsioonide skaalat. Tavaliselt olid need eleegilises distihhonis, kuid hilisantiigis leidus ka proosas kirjutatud epitaafe. Epitaafid on näiteks ka Simonidese epigrammid Termopüülide kangelastele.

Rooma epitaafid on vastupidi Kreeka omadele lühikesed ja üldsõnalisemad, näiteks laused, mis soovisid muldasängitatule rahulikku puhkamist. Neis võis sisalduda hoiatus hauarahu häirimast. Keskaegsed epitaafid hauaplaatidel sisaldavad sageli vaid nime ja tiitlit, mis järgnevad sõnadele "Hic iacet" ('siin puhkab').

16. sajandi lõpul ja alates 17. sajandist elas epitaaf kirjandusžanrina läbi uue tõusu. Kaasaegne tuntud näitekirjanik, luuletaja ja satiirik Thomas Nashe kirjutas, et värssepitaafide kirjutamine on muutunud äriks. Enamik selle aja epitaafe olid pigem kirjanduslikud mälestusmärgid, lahkunu mälestuseks kirjutatud luule, ja ei olnud tingimata mõeldud hauakivi kirjaks - nende autorite seas olid tuntud kirjanikud nagu William Browne, Ben Jonson, Robert Herrick, John Milton, Robert Louis Stevenson. Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides muutus 18. sajandil tavaliseks vaimuka hauakirja tüüp (witty epitaph), mis sisaldas akrostihhone, palindroome, mõistatusi või sõnamänge lahkunu nime või ameti ainetel.

Eesti kirjanduses

Epitaafideks on nimetatud Mats Traadi pika aja jooksul valminud "Harala elulugude" luuleportreid inimestest, kes on maetud Harala kalmistule.