Vikipeedia

Lein

Definitsioon ja piiritlus

Lein on mitmetahuline reaktsioon armastatu kaotusele või mõnele muule suurele kaotusele. Leina võib laias laastuks jagada kaheks suuremaks tervikuks: leinaks, mis on situatsiooniline ja tingitud tekkinud teatud eluolukorrast (nt elukoha muutus, paarisuhte katkemine), ja leinaks, mis tekib lähedase surma tagajärjel. Käesolevas tekstis tähistatakse sõnaga "kaotus" surma ja lähenetakse leinale lähedase kaotuse vaatevinklist. Kuna igal lähedase kaotusel on oma eripärad, siis käsitletakse käesolevas artiklis leina peamiselt lapse kaotuse vaatevinklist vaadatuna. Ja lähtudakse olukorrast, kus lapsevanem on jõudnud elada ühist elu lapsega. Lein on lahkunust mahajääjate osa.

Lein on lähedase surma tagajärjel tekkiv emotsionaalne ja psüühiline seisund. See on lõpp-punktita sündmus, millel pole lineaarset, prognoositavat kulgu. Lein on raskeim ja mitmepalgelisim seisund, millega inimene kokku puutub. Lein võib ka aastaid pärast kaotust tõstatada emotsionaalseid madalseise. Siinjuures lein ei pruugi olla traumaatiline. Näiteks lapse kaotuse puhul vanema lein jätkub kestva mälestussuhtena lapse tulevikust. Leina on kogetud ning sellest on kirjutatud ja räägitud alates inimkonna eksistentsi algushetkedest. [1][2] [3]

Erinevad ajaloolised ja tänapäevased arusaamad leinastRedigeeri

Robert Burton, teoses „Anatomy of Melancholy“ (1621), ütleb, et lein on julm hingepiinaja, mis käib eluga kaasas loomulikul viisil pärast lähedase surma. Arvatavasti on ta üks esimesi autoreid, kes on kirjeldanud leina ja vaimse tervise omavahelisi seoseid.[4]

Briti jurist ja kirjanik Alexander Faulkner Shand avaldas (1914) teose „The Foundation of Character“. Selles ta jaotab leina nelja faasi, millest esimene on aktiivne, agressiivselt väljapoole suunduv, teine on masendunud ja passiivne lein, kolmas lämmatav lein ja neljas vimmatut ja metsikut tegevust hõlmav lein. Need etapid pole väga kaugel tänapäevasest leina arusaamast. Kaasaegsel viisil Shand kirjeldas sotsiaalse toetuse vajadust, lähedase vajadust jätkata tundesidet kaotanuga ja äkksurmaga kaasnevat traumat. [5]

Sigmund Freud mainis leina esimest korda 1917. aastal ja tegi leinast töö, mis on tänaseni laialt kasutuses olev termin. Leinatööga mõtles ta protsessi, mis vabastab leina objektiga seotud psüühilist energiat suunates seda elavatesse objektidesse. On hea täheldada, et Freud ei mõelnud sellega seda, et kiindumussuhe kaotanuga tuleks katkestada või et kaotatu tuleks ära unustada. Freudi arust masenduses kaotuse objekt on sisemine, leinas see on väline.[6]

Psühhoanalüütik Melanie Klein mainib (1940), et inimese varajased eluaastad mõjustavad leina väljendumist täiskasvanuna. Seda nägemust on toetanud ka hilisemad uuringud. [7]

Psühhiaater Erich Lindemann (1944), tõdes, et lein võib väljenduda kohe pärast kaotust või lükkuda edasi ja et see võib olla karm või puududa täielikult. Lindemann medikaliseeris leina.[8]

Sotsioloog Lois Tonkin (1996) leiab, et aeg ei kahanda leina intensiivsust, vaid et lein püsib samasugusena. Inimene see-eest kasvab. Tonkin on uurinud aja mõju leinale ja on jõudnud oma uuringus järelduseni, et aeg mõjutab pigem inimese kasvu, mitte leina. Leina mõõtmed ei muutu. Seega on lein elupõimiku üks põim, mille ümber inimene kasvab koos oma edasiste elukogemustega. [1]

Religioonipsühholoog Dennis Klass (1966) leiab, et kui inimene lahutatakse kiindumussuhtest, muutub suhe püsivaks mälestussuhteks (inglise keeles: continuing bond). Pärast lähedase surma toimub leinaja eraldumine lahkunust, elavast inimesest, et moodustada psühholoogiline mälestussuhe kaotatuga. Mälestussuhtes (inglise keeles: continuing bond) eraldub lapsevanem elava lapse kujundist uude seesmisesse kaotatud lapse kujundisse. Läbi teisenemise olemasolev lapse ja vanema omavaheline kiindumussuhe jääb jõusse. Mälestussuhe koosneb päästikust, usust ja mälestusest. Klassi on uurinud lapse kaotanud lapsevanemaid. Klassi uurimuse põhjal võib järeldada, et leina ei kogeta ilma armastuseta. Terminis mälestussuhe ei kirjelda sõna mälestus kogu sõna terviklikust. Mälestussuhe hõlmab minevikku, olevikku ja tulevikku. Olevik ja tulevik väljenduvad siinjuures selles, et lapsevanem oma mõttetasandil loob lahkunud lapsele oleviku ja tuleviku ja ühtlasi leinab lapsega ühiselt elamata jäänud olevikku ja tulevikku. Seesmine kujund kaotatud lapsest elab lapsevanema praeguses hetkes edasi. [9]

Margaret Stroebe ja Henk Schut (1999) on toonud välja nägemuse, et lein on õõtsumine kahe orientatsiooni vahel. Üks neist on kaotuse orientatsioon ja teine toibumisorientatsioon. Toibumisorientatsioonis inimene õpib tasapisi elama muutunud eluolukorraga. Õõtsumine nende kahe orientatsiooni vahel on pidev ja taotleb kaotusejärgse tõelisusega kohanemist.[10]

Leinauurija William J. Worden (2009) on tõdenud, et olemas traumavaba lein, leinavaba trauma ja traumaatiline lein. Käesolev tekst lähtub leinast, mis on traumavaba. [11]

Religiooniteadlane Mari Pulkkinen (2017) on leidnud, et sündmused koosnevad kogemustest, milles surm on üks elusündmus, mis jätab leinakogemuse näol kustumatu jälje inimellu ühel või teisel viisil. Tema arust lein kogemusena pole haigus, millest on võimalik toibuda ja mida on võimalik ära pühkida või välja ravida. Tema meelest lein pole häireolukord, vaid pigem olemise ruum, mis on hea, sest elu sügavas leinas on hea. Seega on lein individuaalne kogemus, millega kaasnevad mitmesugused tunded, mis tahes-tahtmata jätavad leinajasse jälje.[12]

Leina peetakse elu loomulikuks osaks, mistõttu see ei ole ajaliselt, sotsiaalselt ega emotsionaalselt piiritletav. Leinal tuleks lasta voolata oma loomuliku survega sellisesse olekusse, kus kaotus sulandub oma parimal ja ilusaimal viisil, kuigi valusal moel, osaks leinaja eluloost. [3]

Tänapäevase nägemuse kohaselt leina eesmärk ei ole katkestada kiindumussuhet ega emotsionaalset sidet kaotatuga, vaid selle eesmärk on pigem otsida uusi viise kiindumussuhte ja emotsionaalse sideme jätkamiseks lahkunuga. Lein on tundeenergia läbimine ja toimunule mõtte otsimine. Aja jooksul peaks inimene saama tagasi lahkunusse panustatud emotsionaalse energia ning hakkama kasutama lahkunusse panustatud emotsionaalset energiat oma elu teistes suhetes. Raskete tunnete kõrval kaasnevad leinaga positiivsed kogemused, milleks võivad olla tänulikkus ja rõõm. [3]

Mõtte ja tähenduse otsimine lapse kaotuseleRedigeeri

Leina nähakse tervikliku protsessina, mis on seotud leinaja identiteediga, elu ja tulevikuga kaasneva tähenduse ja mõtestatuse ümberkujundajamisega.[3] Pärast lapse kaotust toimub elu üles ehitamine.[13]

Davisi, Nolen-Hoeksema ja Larsoni uurimuse kohaselt koosneb leinaja kaotusejärgne mõtte kujundamine kahest mõistelisest tegurist. Esimene neist on mõtestatuse otsimine toimunule (inglise keeles: sense making). Sellisel juhul püütakse leida kaotusele mõte, võrreldes seda oma arusaamaga sellest, kuidas maailm võiks toimida, ja luues toimunule arusaadava seletus. Teine tegur on kogemusega kaasneva kasu otsimine (inglise keeles: benefit finding). Leinaja püüab leida toimunust midagi positiivset: väärtust või olulist mõtet (inglise keeles: significance) oma ellu. Positiivsust väljendavad oma tugevate külgede leidmine, elu mõttega kaasnevad nägemused ja tähelepanekud või inimsuhete tähtsus väljendavad positiivsust. Sellised tähelepanekud võivad säilitada ja taastada arusaama sellest, et elul on mõte, väärtus ja tähendus. [14]

Elu tähendusele võib läheneda kolmel viisil. Esimene on isiklik tähenduse leidmine oma olemasolule maailmas ehk eksistentsiaalne. Teine dimensioon on seotud igapäevase situatsioonilise toimumistähendusega. See lähenemisviis aktiveerub eriliselt lapse kaotuse olukorras sündmuse harukordsusest tulenevalt. Ja kolmas viis on inimese seesmise olemuse ja isikliku olemasolu tähendus, mis kaasneb elukaare jooksul toimuva individuaalse kasvu, küpsemise ja arenguga. Inimese areng ja küpsus ei tee inimest valmis, vaid pigem aitavad kohaneda pideva inimliku muutusega. [15]

Mida lein toob lapse kaotanud lapsevanema ellu?Redigeeri

  • mahajääja lahutamise kiindumussuhtest
  • rasked tunded
  • positiivsed kogemused
  • sotsiaalse, emotsionaalse ja ajalise piiritlematuse
  • töö, mille Freud nimetas leinatööks ja millest kaotuses elav lapsevanem vajab puhkust
  • kustumatu jälje
  • õõtsumise kaotuseorientatsiooni ja toibumisorientatsiooni vahel
  • kasvu lapse kaotuse kui elusündmuse ümber
  • tundlikkuse
  • hingehaava

Leina tundeskaala on lai. Leinaga ei kaasne üksnes nutt ja kurbus, vaid: rasked tunded, positiivsed kogemused, rõõm, pettumus, viha, karjumine, igatsus, süüdistamine, üksindus, purunemine, peredünaamika paigalt nihkumise. Kui me räägime tunnetest, siis me räägime sellest mida inimese keha kogeb. Tihti inimesed kalduvad rääkima seda, mida nad arvavad, et lein nende ellu võib tuua, ja kehaline kogemus kiputakse jätma kõrvale.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Geels, A., Wikström, O. (2019). Uskonnollinen ihminen – johdatus uskontopsykologiaan (soome). Helsinki: Kirjapaja. Lk 330.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ Pietikäinen, A. (2017). Joustava mieli tukena elämänkriiseissä (soome). Helsinki: Duodecim. Lk-d 33–34.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Lahti, T. toim. (2020). Suru (soome). Tallinn: Duodecim. Lk-d 9–17.
  4. ↑ Robert, Burton (1938). The Anatomy of Melancholy (inglise) (6. trükk). New York: Tudor Publishing co.
  5. ↑ Shand, AF (1914). The foundation of character (2 trükk). London: Macillan.
  6. ↑ Freud, Sigmund (2005). Murhe ja melankolia. Teoses Murhe ja melankolia sekä muita kirjoituksia. Originaalteos Trauer und melancholie. 1917 (saksa). Tampere: Vastapaino. Lk-d 158–174.
  7. ↑ Klein, M. (1965). Mourning and its relation to manic - depressive states. Teoses Klein M. (toim.) Contributions to psychoanalysis 1921-1945 (inglise). New York: Hillary. Lk-d 311–418.
  8. ↑ Lindemann, E (1944). "Symptomatology and management of acute grief". American Journal of Psychiatry (101): 141–148.
  9. ↑ Klass, D. (2019). The Spiritual Lives of Bereaved Parents (inglise). Routledge Taylor & Francis Group. Lk-d 100–115.
  10. ↑ Stroebe M, Schut H. (1999). "Dual process model of coping with bereavement: Rationale and description". Death Studies (23): 197–224.
  11. ↑ Worden, WJ. (2008). Grief Counseling and Grief Therapy. A Handbook of Mental Health Practioner (inglise) (4 trükk). New York: Springer.
  12. ↑ Pulkkinen, Mari (2017). Surun sylissä (soome). Helsinki: Kustantamo S&S. Lk 330.
  13. ↑ Klass, D (1993). "„Solace and Immortality: Bereaved Parents' Continuing Bond with Their Children."". Death Studies. 17: 343-368.
  14. ↑ Davis, C. G., Nolen-Hoeksema, S., & Larson, J. (1998). "„Making Sense of Loss and Benefiting from the Experience: Two Construals of Meaning."". Journal of Personality and Social Psychology. 75: 561–574.{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  15. ↑ Ikonen, T. H. (2000). Tuhkasta uusi elämä: selviytymisen teoreettiset ja käytännölliset lähtökohdat (soome). Helsinki: Yliopistopaino.

KirjandusRedigeeri

  • Love and Death: The Problem of Resilience. – Michael Cholbi (toim). Immortality and the Philosophy of Death, Rowman & Littlefield 2016, lk 173–188.
  • Atle ja Kari Dyregrov "Toimetulek leinaga"
  • Naatan Haamer "Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad"
  • Triinu Tints "Vaikuse valgus"
  • Annika Laats "Valgus läbi mõrade"
  • Reijo Väljak "Väikese käe jälg peeglil. Isa lein"
  • Harjaks Kristel "Lapsevanema jumalasuhe pärast lapse kaotust". Lõputöö. 2022. Kõrgem Usuteaduslik Seminar. https://kus.kogudused.ee/wp-content/uploads/2022/06/K_Harjaks_loputoo.pdf
  • Tammsalu Jaan "Surm on edasitee"
  • Elisabeth Kübler-Ross "Surmast ja suremisest. Mida on surijatel õpetada arstidele, õdedele, vaimulikele ja oma perele."
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lein&oldid=6358404"