Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Varemerohi (perekond)

Harilik varemerohi (Symphytum officinale) on kareleheliste (Boraginaceae) sugukonda kuuluv 30–70 cm pikkune mitmeaastane rohttaim[1], mis eelistab niiskemat mulda ning mis kasvab Eestis üsna hajusalt.

Harilik varemerohi
Symphytum officinale 01.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond Karelehelised Boraginaceae
Perekond Varemerohi Symphytum
Liik Harilik varemerohi
Binaarne nimetus
Symphytum officinale
L.

See taimeliik on tõenäoliselt kultuurtaimena 20. sajandil Eestisse sisse toodud ja naturaliseeritud[2].

NimetusRedigeeri

Taime ladinakeelne perekonnanimi tuleneb kreekakeelsest sõnast «συμφυω» (symphyo), mis tähendab "kokku kasvama" või "ühendama". Kuigi taime eestikeelne nimetus on varemerohi, ei ole varemed selle taime tüüpiline kasvukoht[1].

Eesti keeles on harilikul varemerohul palju rahvapäraseid nimetusi: jaanihein, jooksjarohi, metsatubakas, tubakalill, mustjuur, vanapoiss, varehein.[1]

KasvukohadRedigeeri

 
Hariliku varemerohu õisik

Harilik varemerohi kasvab elamute lähedal, teede ääres, niiskel toitaineterikkal mullal[2]. Eestis kasvab suhteliselt hajusalt, kuid leidub sagedamini kui temaga samasse perekonda kuuluv kare varemerohi. Kasvab peamiselt mandril, rohkem Lõuna-Eestis.[3] Euroopas kasvab taim laialdaselt – Vahemerest Kaukaasiani[4].

Taim on meil külmakindel, kuid eelistab kasvukohana täispäikest või poolvarju.[5]

Botaaniline kirjeldusRedigeeri

Harilik varemerohi on viljakate ja ümarate vartega 30–70 (100) cm pikkune rohttaim. Varred on kaetud lühikeste karvadega, mis asuvad varre peal hõredalt.[6]

Varemerohu leheseis on vahelduv, lehed on enam-vähem rootsulised ning ei ole laskuvad. Ülemised lehed on keeljaspiklikud ja alumised lehed on ovaalsed kuni munajad. Kroonlehed on enamasti kahvatulillad, harva ka valged. Õiekroon on tupplehtedest umbes 3–5 korda pikem.[2]

Juur ulatub maapinnas sügavale[6].

Keemiline koostisRedigeeri

Harilik varemerohi sisaldab pürrolüsidiinalkaloide (0,05–0,5%), allantoiine (0,6–0,8%), triterpeene, polüsahhariide, tanniine (8–9%), steroidseid saponiine jm.[1][7][8]

Juure ja teiste taimeosade keemiline koostis on mõnevõrra erinev, näiteks on juures rohkem alkaloide[9]. Lehtede keemiline koostis sarnaneb ürdi koostisega[6].

KasutamineRedigeeri

RavimtaimenaRedigeeri

Ravimtaimena hakati harilikku varemerohtu kasutama ligikaudu 1500 aastat tagasi, eeskätt luumurru korral.[6]

Tänapäeval kasutatakse varemerohtu närvi- ja reumavalu leevendamiseks, kahjustatud kudede taastumiseks, väliste vigastuste, luumurdude, haavandite jms paranemise soodustamiseks. Samuti on taimel põletikuvastane, turseid ning põrutuse tagajärgi vähendav toime.[7]

PõllumajandusRedigeeri

Varemerohust saab rohke kaaliumisisaldusega taimset leotist, mida saab kasutada orgaanilise väetisena. Kiire kasvamise ja suure hulga toodetud biomassi pärast kasutatakse komposttaimena.[6]

MuuRedigeeri

Juba antiikajast alates kasutati harilikku varemerohtu maitserohelisena ja salatitaimena. Tänapäeval soovitatakse sellist taime kasutust vältida selle võimaliku toksilisuse tõttu.[6]

Lisaks saab harilikku varemerohtu kasutada dekoratiivtaimena – taim hakkab õitsema varasuvel.[5]

DroogRedigeeri

Droogina kasutatakse varemerohu juurt (Symphyti radix, radix Consolida), harvem ürti (Symphyti herba) ja lehti (Symphyti folium).

 
Hariliku varemerohu juurest saadud droog

Hariliku varemerohu taimeosadest valmistatakse erinevaid tõmmiseid, salve, kreeme, pastasid, kompresse, tinktuure jm.[6][7]

Droogi kogumineRedigeeri

Juurt kogutakse varakevadel või hilissügisel, loputatakse külma veega, lõigatakse 20 cm pikkusteks tükkideks ja kuivatatakse temperatuuril kuni 40 °C.[6]

Alkoholitõmmise valmistamineRedigeeri

10 g peenestatud juuri kallatakse üle 200 ml 40% etanooliga, lastakse soojas nädal aega seista, aeg-ajalt loksutades, ning kurnatakse. Kasutatakse välispidiselt kompressideks ja seespidiselt närvi- ja liigesevalu leevendamiseks.[7]

Vesitõmmise valmistamineRedigeeri

1 sp peenestatud juurtele lisatakse 1 klaas leiget vett, jäetakse kuni 6 tunniks tõmbama, aeg-ajalt segades.[7]

Piimatõmmise valmistamineRedigeeri

40 g peenestatud juurtele lisatakse 1 l kuuma piima ja lastakse kuni 6 tundi seista, seejärel kurnatakse. Kasutatakse põletike vastu.[7]

Oht ja vastunäidustusedRedigeeri

Uuringutest on selgunud, et hariliku varemerohu juures sisalduvad pürrolüsidiinalkaloidid tekitavad maksakahjustusi ja -vähki, kusepõie papilloome ja kartsinoome[6][10], mille tõttu ei soovitata harilikust varemerohist tehtud preparaate kehasiseselt manustada, mõnes riigis on see seadusega keelatud.[9] Kui harilikust varemerohust tehtud preparaadid ei ole keelatud, tuleb nende seespidisel manustamisel siiski olla ettevaatlik, kuna on võimalik saada mürgistust.[6] Kehaväliselt on selle kasutamine ohutu, kuna toksilisust pole välispidisel kasutamisel täheldatud (alkaloidid ei imendu läbi naha) [7], kuid siiski ei tohi hariliku varemerohi preparaate kasutada välispidiselt rohkem kui 4–6 nädalat aastas[6].

Seespidine kasutamine on vastunäidustatud rasedatele ja rinnaga toitjatele[7], igasugune kasutamine vastunäidustatud lastele ja inimestele, kellel on allergia droogi või selle koostisosa vastu[6].

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Ain Raal (2013). 101 Eesti ravimtaime. Tallinn: Varrak. Lk 182. 
  2. 2,0 2,1 2,2 Heljo Krall, Toomas Kukk, Tiiu Kull, Vilma Kuusk, Malle Leht, Tatjana Oja, Ülle Reier, Silvia Sepp, Hanno Zingel, Taavi Tuulik (2007). Eesti taimede määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto. Lk 228. 
  3. Toomas Kukk, Tiiu Kull (2005). Eesti taimede levikuatlas. Tartu: EMÜ. Lk 118. 
  4. Deni Bown (1996). Encyclopedia of herbs & their uses. London: Dorling Kindersley. Lk 206. 
  5. 5,0 5,1 Peter McHoy, Pamela Westland (2008). Maitse- lõhna- ja ravimtaimed. Tallinn: Varrak. Lk 98. 
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 873–874. 
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Küllike Lääne, Ain Raal (2005). Käsimüügiravimid ja droogid. Tallinn: Medicina. Lk 347–348. 
  8. TSUTOMU FURUYA and MANABU HIKICHI. (Received 2 November 1970). Alkaloids and triterpenoids of Symphytum officinale. School of Pharmaceutical Sciences, Kitasato University, Tokyo, Japan. Phytochemistry, 1971, Vol. 10, pp. 2217 to 2220.
  9. 9,0 9,1 Deni Bown (1996). Encyclopedia of herbs & their uses. London: Dorling Kindersley. Lk 357. 
  10. N Mei1 , L Guo2 , PP Fu3 , RH Heflich1 and T Chen*; (2005). Mutagenicity of comfrey (Symphytum Officinale) in rat liver. British Journal of Cancer (2005) 92, Lk 873 – 875.

VälislingidRedigeeri