Harilik ogaõun

Harilik ogaõun (Datura stramonium L.) on maavitsaliste sugukonda kuuluv üheaastane rohttaim. Tegemist on ebameeldivalt lõhnava ja väga mürgise taimega, mis Eestis kasvab peamiselt prahipaikades, kuid kasvatatakse ka ilutaimena.

Harilik ogaõun
DATURA STRAMONIUM - GUIXERS - IB-615.JPG
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Maavitsalaadsed Solanales
Sugukond Maavitsalised Solanaceae
Perekond Ogaõun Datura
Liik Harilik ogaõun Datura stramonium

Taime kasvukohadRedigeeri

Harilik ogaõun on looduslikult levinud Kagu-Euroopast Ida-Aasiani. Eestis kasvab harilik ogaõun pigem haruldase taimena ning teda on leitud prahipaikadest. Samas kasvatatakse harilikku ogaõuna ka ilutaimena ning aretatud on eri värvi õitega teisendeid.[1]

Taime botaaniline kirjeldusRedigeeri

Harilik ogaõun on 20–100 cm kõrgune ebameeldiva lõhnaga üheaastane rohttaim. Vars on püstine ning dihhotoomselt harunev. Hariliku ogaõuna lehed on vahelduvad (kuni 20 cm pikkused) ning nende servad on ebaühtlase sakilise kujuga. Õied on suured, kuni 10 cm pikkused, ning värvuselt valged või violetsed. Õiekrooni suurus erineb tupest pea kaks korda. Hariliku ogaõuna vili on rohkete mustade seemnetega karpvili, mis sarnaneb väliselt kastani või ogadega õunaga. Siiski leidub ka teisendeid, millel ogad puuduvad.[2]

Taime keemiline koostisRedigeeri

Hariliku ogaõuna keemiline koostis sarnaneb musta belladonna omaga. Hariliku ogaõuna lehed sisaldavad tropaanalkaloide (~0,1–0,7%) L-hüostsüamiini ja L-skopolamiini vahekorras 4:1, apoatropiini, belladonniini ja tigloüülmeteloidiini.[2] Samuti sisaldub lehtedes flavonoide, kumariini ja fenoolhappeid.[1] Hariliku ogaõuna seemned sisaldavad samuti tropaanalkaloide (~0,4–0,6%) L-hüostsüamiini ja L-skopolamiini suhtes 4:1, indoolalkaloide, lektiine, proteiine (12–25%) ja rasvõli (15–45%).[2]

DroogRedigeeri

Hariliku ogaõuna puhul kasutatakse droogiks lehti ja seemneid.[1] Lehti korjatakse taime õitsemise algusest kuni viljade valmimise või öökülmade saabumiseni. Külmaga lagunevad alkaloidid peaaegu täielikult. Droogid tuleb kiiresti kuivatada temperatuuril kuni 40 °C. Taime seemned saadakse valminud viljast.[2]

KasutamineRedigeeri

Kasutamine meditsiinisRedigeeri

Harilikku ogaõuna kasutatakse väga sarnaselt musta belladonnaga. Taime kasutati vanasti mao- ja soolespasmide ning muude silelihaste lõõgastamiseks. Lehepulbrit on varasemal ajal lisatud astmavastastele segudele, nende hulgas ka antiastmaatilistele sigaritele. Samuti oli harilik ogaõun kasutusel haavand- ja sapikivitõve korral. Tänapäeval kasutatakse taime kahe tropanaalalkaloidi produtseerimiseks. Hüostsüamiin on võimalik droogi töötlemisel muuta atropiiniks, mis on kasutusel atropiinsulfaadina silmahaiguste diagnoosimisel ja ravis. Skopolamiini kasutatakse psühhiaatrias ja iivelduse vähendamisel. Samuti kasutatakse taime homöopaatias.[3]

Muud kasutusaladRedigeeri

Mustlastel oli kombeks enne hobuse müümist loomale ogaõuna anda. See toimis ergutusvahendina.[2]

Vastunäidustused ja ohudRedigeeri

Harilikku ogaõuna ei tohi kasutada droogina. See on väga mürgine taim, mille surmav annus algab täiskasvanul 100 mg atropiinist, mis vastab 15–100 g lehtedele või 15–25 g seemnetele.[2]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Ain Raal. Farmakognoosia, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Ain Raal. Maailma ravimtaimede entsüklopeedia, Eesti: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.
  3. Ain Raal. 101 Eesti ravimtaime, Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013.

VälislingidRedigeeri