Ava peamenüü

Harilik männikärsakas (Hylobius abietis) on putukaliik.[1]

Harilik männikärsakas
Harilik männikärsakas
Harilik männikärsakas
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Alamklass Pterygota
Infraklass Neoptera
Ülemselts Endopterygota
Selts Mardikalised Coleoptera
Alamselts Polyphaga
Ülemsugukond Curculionoidea
Sugukond Kärsaklased Curculionidae
Alamsugukond Molytinae
Perekond Hylobius
Liik Harilik männikärsakas
Binaarne nimetus
Hylobius abietis
(Linnaeus 1758)
Sünonüümid
  • Hylobius (Callirus) abietis

Sisukord

LevilaRedigeeri

Neid võib kohata terves Euroopas ja Aasias.

KirjeldusRedigeeri

Täiskasvanud mardikas on 10–12 mm pikkune ja võib elada kuni 4 aasta vanuseks. Hariliku männikärsaka pea eesosa on veninud pikaks kärsakuks, mis on varustatud haukamissuistega. Pea külge on kinnitunud ka põlvjad tundlad. Keha on kaetud pruunide ja kollakate soomustega.

ToitumineRedigeeri

Männikärsaka mardikad toituvad enne ja pärast munemist noorte okaspuutaimede koorest, ka suuremate puude võrsetest ja pungadest. Männikärsaka mardikad teevad noortel okaspuutaimedel koort närides metsakultuuridele olulist kahju. Tõugusööm kändude juurtel on aga kahjutu või isegi kasulik, kuna aitab kaasa kändude kõdunemisele. [2]

TüvekahjurinaRedigeeri

Mardikad toituvad nii elusatest taimekudedest okaspuumetsades, eelistades noori mände, kui ka surnud taimekudedest puidu ladustamisplatsidel jm, seetõttu loetakse neid taimekahjuriteks.[3]

TeadusuuringutesRedigeeri

Ühe Eestis läbi viidud projekti käigus püüti laboratoorsetes tingimustes uurida, kas harilik männikärsakas on võimeline seeneeoseid elujõulisena edasi kandma ehk kui oluline võib olla putuka roll näiteks istutatud taimede nakatamisel erinevate haigusetekitajatega. Sellega seoses vaadeldi patogeensete seente, juurepessu ja Diplodia sapinea, ning antagonistliku hiidkooriku eoste elujõulisust pärast hariliku männikärsaka seedetrakti läbimist.[4]

Juurepess (Heterobasidion annosum) on seenpatogeen, mis tekitab okaspuudel juure- ja tüvemädanikku ja Diplodia sapinea on laialt levinud männi patogeen. Saprotroofsel puitulagundaval hiidkoorikul (Phlebiopsis gigantea) põhineb biopreparaat Rotstop, mida valmistatakse Soomes[5] ja kasutatakse juurepessu biotõrjel.

Uurimise tulemused näitasid, et uuringus kasutatud seeneliigid on pärast hariliku männikärsaka seedetrakti läbimist elujõulised. Seega võib uurijate arvates, hariliku männikärsaka roll haiguste levitajana metsas ning mõju praktilisele metsamajandusele arvatust ulatuslikumgi olla.[4]

ViitedRedigeeri

  1. Loomade elu 3:269.
  2. Kaljo Voolmaa. "Okaspuukultuure ähvardab männikärsakas".
  3. Stefan Buczacki ja Keith Harris, "Taimekahjurite ja - haiguste käsiraamat", lk 241, 2011, Kirjastus Varrak, ISBN 978 9985 3 2089 1
  4. 4,0 4,1 Marju Himma, Metsik teadusvideo: teadlased uurivad seente suhteid kurja metsakahjuriga ERR Novaator (vaadatud 6.01.2016)
  5. Märt Hanso ja Tiia Drenkhan, "Seenega seene vastu" EL 2005/1, veebiversioon (vaadatud 6.01.2016)

VälislingidRedigeeri