Harilik laanik

taimeliik

Harilik laanik (Hylocomium splendens) on samblaliik, mis kuulub ulmikuliste sugukonda laaniku perekonda.

Harilik laanik

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Samblad Bryophyta
Klass Lehtsamblad Bryopsida
Selts Ulmiksamblalaadsed Hypnales
Sugukond Ulmikulised Hylocomiaceae
Perekond Laanik Hylocomium
Liik Harilik laanik
Binaarne nimetus
Hylocomium splendens

Kirjeldus

muuda

Taim on 5–15 cm pikk.[1] Moodustab okasmetsades kuni 15 cm paksusega vaipu.[2] Lehed on väikesed, kuni 3 mm pikad ja 1,5 mm laiad. Kujult on nad laimunajad, värvilt oliiv- või tumerohelised.[3] Kevaditi on ta hästi äratuntav samblavaibast esilekerkivate uute kasvude, nn kurekaelte järgi. Sügiseks on need uued kasvud oksistunud ning liigi kindlamaks äratundmiseks tuleb võsu välja sikutada. Siis on küljelt vaadatuna hästi näha selle samblaliigi astmeline või korruseline ehitus.[2] Igal aastal kasvatab taim juurde uue korruse lehti. Nii saab korruseid kokku lugedes arvutada, kui vana samblataim on.[4] Vars on korrapäratult sulgjalt harunev, osad okstest on pikemad, osad lühemad. Vars kasvab tipust ning kõduneb allosast. Kui laanik samblavaibast välja tõmmata, meenutab ta välimuselt tillukest kuuske.[2] Nagu kõigil sammaltaimedel, nii ka laanikul puuduvad juured, nende asemel on risoidid, mis on niitjalt rühmitunud rakud ja aitavad taimel kinnituda kivile või koorele, millel ta kasvab. Toitaineid, mis imatakse lehtede ja risoidide kaudu, omandab taim vihmast ja õhust.[5] Laanikul on kaks erinevat kasvuvormi. Sümpodiaalse harunemise puhul jätkab külgharu varre kasvu, tõugates senise juhtharu kõrvale. Tekib üksteist jätkavate külgharude ahelik. Sümpodiaalsed taimed kasvavad vertikaalselt ja toetavad ennast. Monopodiaalse kasvu puhul varre peaharu jätkab kasvamist, andes külgharusid, mis ei ulatu peateljest eemale. Monopodiaalsed taimed on maas lamavad.[6]

Harilik laanik paljuneb nii suguliselt kui ka vegetatiivselt. Seda liiki kutsutakse sageli “kloneeritud samblaks”. Suured alad on kaetud taimedega, mis on paljunenud nii, et tükike vanemtaimest on hakanud arenema. Uued taimed on geneetiliselt identsed.[5] Eostega paljunemisel areneb eosest uus taim, millel moodustuvad suguorganid. Viljastunud munarakust areneb taime tipmises osas eoskupar, milles moodustuvad eosed. Eosed levivad tuulega ja idanevad soodsates tingimustes.[5] Eoskuprad paiknevad punasel harjasel külgmiselt, on munajad ja lühikese nokaga varustatud kaanega.[3]

Kasvukoht

muuda

Nagu nimigi ütleb, on hariliku laaniku tüüpiliseks kasvukohaks laanemetsad, kuid leidub ka palumetsades. Peale metsade leidub teda ka rabade servades ning loopealsetel.[2] Avatud kasvukohtades on harilik laanik madalama kasvuga. Kasvab maapinnal, kus võib moodustada koheva vaiba, harvem puude jalamil, kõdupuidul ja huumusega kaetud kividel. Laanik on enamasti koos palusamblaga, kuid eelistab varjurikkamaid ja niiskemaid paiku. Mõnikord kasvab ta palusamblaga nii tihedasti koos, et neid on ülalt vaadates raske teineteisest eristada.[7] Kui tingimused muutuvad kuivaks, vähenevad laaniku mõõtmed, et säilitada nii palju niiskust kui võimalik. Kui hakkab sadama või keskkond muutub jälle niiskeks, siis taime mõõtmed taastuvad.[5]

Levik

muuda

Tegemist on ühe kõige levinuma samblaga tsirkumboreaalsetes metsades ja arktilises tundras. Liik katab hiiglaslikke alasid Alaskal, Kanadas, Põhja-Euroopas ja Siberis. Kuna liik on väga laia levikuga, siis ta varieerub piirkonniti nii suuruselt, kasvumustrilt kui lehemorfoloogialt. Taimed, mis kasvavad Vaikse ookeani loodeosa vihmametsades, on robustsed ja kolmeli-sulgjad, arktilised tundra laanikud on seevastu palju väiksemad, ainult ühe-või kahelisulgjad. Vaatamata sellele, et eri paigus on taimed veidi erinevad, eksisteerib kõigis piirkondades vahepealseid (tavalisi) vorme.[8][9][10][11] Eestis on liik kõikjal tavaline.[3]

Kasutusalad

muuda

Mitmed taimtoidulised loomaliigid, näiteks punahirv, kasutavad harilikku laanikut söögiks. Et laanikut lihtsalt leidub metsas kõige rohkem, vooderdavad mitmed linnud sellega oma pesa. Laanikut kasutavad ka inimesed ladustatavat puu-ja juurviljakastide vooderdamiseks. Hiljuti avastati aga, et liik sisaldab efektiivseid kasvajavastaseid aineid.[9] Laialdase leviku tõttu kasutatakse harilikku laanikut ja palusammalt tihti õhu raskmetallireostuse hindamiseks, kuna samblad seovad kiiresti raskmetallide ioone.[2]

Viited

muuda
  1. Eesti elusloodus. Tallinnas, Septembris 2001, koostajad R. Kuresoo, H. Relve, I. Rohtmets
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 www.eramets.ee/static/files/1112.sinumets_september_2011_.pdf Nele Ingerpuu
  3. 3,0 3,1 3,2 "arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2011. Vaadatud 14. november 2012.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  4. Eesti elusloodus, Tallinnas, Septembris 2001, koostajad R. Kuresoo, H. Relve, I. Rohtmets
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 "arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. mai 2009. Vaadatud 14. november 2012.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  6. aob.oxfordjournals.org/content/82/6/787.full.pdf
  7. http://www.studioviridis.ee/muraste/veeb/index.php?option=com_content&task=view&id=47&Itemid=1[alaline kõdulink]
  8. "Hylocomium splendens: Mountain Fern Moss" Rook.Org. Retrieved 16 May 2008.
  9. 9,0 9,1 "Species Profile: Glittering wood-moss" Trees for Life. Retrieved 17 May 2008.
  10. "Hylocomium splendens. Stair-step Moss" borealforest.org. Retrieved 17 May 2008
  11. "Hylocomium splendens (Hedwig) Schimper". Bryophyte Flora of North America.

Välislingid

muuda

Harilik laanik andmebaasis eElurikkus