Ava peamenüü

Hans Remm (26. august 1929 Viluvere, Pärnumaa21. juuli 1986 Tartu) oli eesti zooloog (entomoloog), bioloogiadoktor (1976).

Sisukord

Elukäik ja teadustööRedigeeri

Aastatel 1947–1952 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat, lõpetas ülikooli kiitusega. 1955. aastal kaitses TRÜs bioloogiateaduste kandidaadi kraadi väitekirjaga "Eesti NSV verdimavate kahetiivaliste fauna". 1975. aastal kaitses doktorikraadi NSV Liidu Teaduste Akadeemia Zooloogiainstituudis väitekirjaga "NSVL habesääsklaste (Diptera, Ceratopogonidae) fauna". Doktoritöö kirjeldas 530 liiki habesääsklasi, neist 235 liiki oli kirjeldatud esmakordselt.[1]

Aastatel 1952–1986 oli Tartu Riikliku Ülikooli zooloogiakateedri õppejõud, algul vanemõpetaja, hiljem dotsent, 1984. aastast kateedri juhataja ja professor.

Ta uuris muu hulgas liblikalisi, mardikalisi ja kahetiivalisi.

Ta oli Euroopa üks tunnustatumaid habesääsklaste tundjaid.

Entomoloogiaalaseid uurimisretki tegi ta muuhulgas Siberisse, Kaug-Itta, Kaukaasiasse ja Kesk-Aasiasse.

1956–1986 oli Eesti Looduseuurijate Seltsi entomoloogiasektsiooni esimees.

Tema sulest ilmus mitu putukamäärajat ja mitmeid õpikuid, ta oli sarja "Loomade elu" 3. köite (putukad) toimetaja ja ENE üks autoreid.

TunnustusedRedigeeri

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

Aastast 2003 antakse välja Hans Remmi mälestusmedalit. Seda annab välja Eesti lepidopteroloogide selts saavutuste eest lepidopteroloogia alal.

IsiklikkuRedigeeri

Tema abikaasa oli entomoloog Evi Remm. Tema pojad on zooloog ja geograaf Kalle Remm ning bioloog Maido Remm.

ViitedRedigeeri

  1. Kaupo Elberg. Hans Remm (nekroloog). Eesti Loodus, 10/1986

KirjandusRedigeeri

  • Juhani Püttsepp. Südamelähedased kärbsed ja liblikad. Eesti Loodus 8/2009 49–51.
  • Mait Talts. 235 teadusele uut habesääsklast. Eesti Loodus 8/2009 51.

VälislingidRedigeeri