Hüljatud (muusikal)

"Hüljatud" (prantsuse keeles "Les Misérables") on prantsuse autorite Claude-Michel Schönbergi ja Alain Boublili muusikal, mille libreto põhineb Victor Hugo samanimelisel romaanil. Ingliskeelne algversioon maailmaesietendus 1985. aastal Londonis, Broadwayle jõudis muusikal 1987. aastal. "Hüljatud" on kõigi aegade üks menukamaid ja mängitumaid muusikale.

Lavastust on ette kantud ühtekokku 42 riigis või piirkonnas ning 21 keeles: inglise, prantsuse, saksa, hispaania, jaapani, heebrea, ungari, islandi, norra, poola, rootsi, soome, hollandi, taani, eesti, portugali, tšehhi, baski, kreooli, katalaani ja korea keeles. Neile lisanduvad piirkondlikud tõlkeerisused, näiteks Portugalis kasutatav portugalikeelne versioon erineb mõneti Brasiilia tõlkest, erisusi on ka saksakeelsetes tõlgetes Austrias ja Saksamaal. Ametlikke plaate "Hüljatute" muusikaga on ilmunud umbes 70.

Londonis mängiti lavastust katkematult aastatel 1985–2019, see on kõige kauem Londoni laval järjepanu mängitud suurmuusikal. Pärast väikest mängupausi naasis muusikal Londonis West Endis lavale 2019. aasta lõpus uues lavastuses ning ühtlasi värskelt renoveeritud teatrimajas. New Yorgis Broadwayl käis muusikal katkematut lavateed 16 aastat (1987–2003) ning pärast väikest pausi veel ligi 2 aastat (2006–2008). Muusikal naasis Broadwayle märtsis 2014, kus seda saatis kahe ja poole aasta jooksul taas suur menu.

"Hüljatud" on võitnud palju teatriauhindu, teiste seas parima muusikali Tony auhinna ja Grammy.

"Hüljatutes" on aegade jooksul üles astunud maailmakuulsad lavatähed, näiteks Ricky Martin (Marius), Lea Salonga (Éponine, Fantine), Frances Ruffelle (Éponine), Jenny Galloway (madam Thénardier), Patti LuPonne (Fantine), Colm Wilkinson (Jean Valjean), Michael Ball (Marius, Javert), Ramin Karimloo (Enjolras, Jean Valjean).

2012. aastal esilinastus "Hüljatute" muusikal kinolinal. Režissöör Tom Hooperi filmis mängisid peaosi Hugh Jackman, Anne Hathaway, Russell Crowe, Helena Bonham Carter jt.

Teose ajaloost

"Hüljatud" Broadhursti teatris New Yorgis (2007)

Autorid hakkasid "Hüljatute" lavastust kavandama 1970. aastate lõpus, inspireerituna muusikalist "Oliver!", mis tugines samuti kirjandusklassika suurteosele. Pariisis esitleti muusikali plaati ja esimest lavaversiooni 1980. aastal, lavastust mängiti kolm kuud ja heliplaadile sai osaks suur läbimüük. "Hüljatute" esialgne prantsuskeelne lavaversioon oli üle nelja tunni pikk ning partituur erines tunduvalt sellest, millena tuntakse "Hüljatuid" tänapäeval. Muusikalisi numbreid oli rohkem ning osa soololaule oli lavateose algversioonis eri karakterite vahel jaotatud teistsuguselt. Erinevusi oli ka süžees: laval oli palju romaanis ette tulevaid karaktereid, kes hilisemast muusikali Londoni West Endi ja Broadway versioonist eemaldati ning laval enam ei figureeri (näiteks Éponine'i õde Azelma).

Teost asuti 1980. aastate alguses briti teatriprodutsendi Cameron Mackintoshi tellimusel muutma ning tänu temale jõudis "Hüljatud" Londoni lavale, kust see levis kiiresti üle maailma (Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Norra, Kanada, Iisrael jne). Esimesed arvustused Londoni esietenduse järel olid kõike muud kui kiitvad, kuid sellest hoolimata esitati piletitele rekordilisi tellimusi.

Londonis on "Hüljatud" konkurentsitult kõige kauem järjepanu mängitud muusikal, see on laval olnud 1985. aastast kuni mängupausini 2019. aastal. Muusikal naasis värskendatud versioonis 2019. aasta lõpus. Broadwayl hoiab lavastus 6680 mängukorraga (1987–2003, 2006–2008 ja uues lavaversioonis 2014–2016) mängitumate muusikalide edetabelis kolmandat kohta.

"Hüljatud" on võitnud hulgaliselt auhindu, nende seas 1990. aastal Grammy. Teos oli nomineeritud esietenduse järel 1985. aastal kuuele Laurence Olivieri auhinnale, millest võideti kolm. USA-s sai muusikal 12 Tony auhinna nominatsiooni, millest võideti kaheksa. Sellega on "Hüljatud" läbi aegade enim Tony auhindu võitnud teos. Ka viimane, uuendatud Broadway versioon oli nomineeritud kolmele Tony auhinnale, nende seas parima taaslavastuse eest. BBC korraldas 2005. aastal rahvaküsitluse, et selgitada välja lemmikmuusikal. Võitis "Hüljatud", mis kogus üle 40% kõigist häältest. 2021. aasta veebruaris korraldas BBC küsitluse, et selgitada välja rahva lemmiklaulud muusikalidest, võitis "Hüljatute" esimese vaatuse lõpukoor "One Day More", teisele kohale hääletati sama muusikali Jean Valjeani teise vaatuse soololaul "Bring Him Home".

"Hüljatute" filmiversioon esilinastus 2012. aasta detsembris, selle peaosades on teiste seas Hugh Jackman (Jean Valjean), Russell Crowe (Javert) ja Anne Hathaway (Fantine). Filmi saatis kõikjal maailmas suur menu ja see kandideeris kaheksale Oscarile, millest võitis kolm: parima naiskõrvalosa (Anne Hathaway), helikujunduse ning kostüümi- ja soengukunstniku töö eest.

Tegevustik

Kuna muusikal "Hüljatud" on Victor Hugo eepilise suurteose lavaversioon, saab see olla vaid lühikokkuvõte paarikümmet aastat läbivast sündmustikust.

Lugu algab endise sunnitöölise Jean Valjeani vabanemisega 19 aastat kestnud sunnitöölt, kuhu ta on sattus vaesusest tingitud pisivarguse tõttu. Ta oli varastanud oma nälgivale lähisugulasele leivakääru. Valjean rikub sunnitöölt vabanedes seadust, hävitades mustale minevikule viitava dokumendi ning muutes oma nime. Ta tõuseb Montreuil-sur-Meri linnapeaks ja sealse klaasivabriku omanikuks.

Endist vangi jälitab hasartne politseiinspektor Javert, kelle kinnisidee on Valjean seaduse rikkumise eest kinni püüda ja uuesti sunnitööle saata. Javerti arvates ei muutu paadunud kurjategijad kunagi.

Linnapea Valjean aitab klaasivabrikus vallaslapse ilmsikstuleku tõttu töö kaotanud naist Fantine'i, kes on oma tütre Cosette'i andnud kasvatada naaberlinna Montfermeil' jõhkratele kõrtsipidajatele Thénardier'dele. Fantine satub pärast vallandamist tänavale. Ta müüb Cosette'i nimel oma medaljoni, seejärel ka juuksed. Kuna raha pole ikka piisavalt, saab naisest prostituut. Ta sureb haiglas tuberkuloosi. Valjean täidab Fantine'ile surivoodil antud lubadust ja ostab väikse Cosette'i kõrtsmikelt vabaks.

Aastad mööduvad. Valjean elab madalat profiili hoides Cosette'iga Pariisis. Cosette'i ja tudeng Mariuse vahel tärkab salaarmastus, Marius aga osaleb tudengirahutuste organiseerimises. Noored vannuvad teineteisele igavest armastust, kui Jean Valjean otsustab pärast Javerti järjekordset ilmumist koos Cosette'iga põgeneda Inglismaale. Saades aimu Cosette'i tunnetest Mariuse vastu, jätab vana mees plaani katki ja suundub ka ise barrikaadidele, et Mariuse järele valvata kasvõi oma elu hinnaga.

Mariusesse on omakorda kiindunud Cosette'i lapsepõlvekaaslane, tänavale sattunud kõrtsmike lihane tütar Éponine. Tüdruk surub oma tunded Mariuse vastu maha ja aitab noored armunud kokku viia, kuid hukkub esimesena barrikaadidel.

Tänavavõitluses jätavad lõpuks elu kõik tudengid peale Mariuse, kelle päästab Jean Valjean. Valjean satub kloaagi kaudu põgenedes silmitsi Javertiga, kes laseb tal minna, kuid ei suuda enesele andestada seaduse rikkumist ja uputab end Seine'i jõkke. Javerti surm on muusikalis ainus, kus surijal ei ole ühtki valvajat või leinajat – Javert on suitsiidi tehes üksi.

Cosette ja Marius abielluvad. Jean Valjean on Mariusele avaldanud oma mineviku saladused ning otsustab enne pulmi salamisi lahkuda, et säästa Cosette'i südamevalust ja häbist oma kasuisa mineviku tõttu. Marius ja Cosette jõuavad siiski vana mehe surivoodile. Valjean avab oma hingesaladused ka Cosette'ile ning sureb. Teispoolsuses võtavad Valjeani vastu kõik märtrisurma läinud kangelased: Fantine, Éponine ja barrikaadidel oma ideaalide eest võidelnud üliõpilased eesotsas rahutuste peaorganisaatori Enjolras'ga. Fantine'i ja Éponine'i lõpuduetis Valjeanile avaldub teose finess, et armastus võidab lootusetuse, hävingu ja surma: "Kes armastab, see jumalat näost näkku näha saab" (orig "To love another person is to see the face of God.").

Esmalavastus Eestis

Eestis lavastati "Hüljatud" Tallinna Linnahallis 2001. aasta novembris. Uuesti lavastati muusikal teatris Vanemuine 2017. aasta sügisel.

2001. aastal oli "Hüljatute" lavastaja Georg Malvius, kunstnik Ellen Cairns, dirigent Erki Pehk. Osatäitjad valiti ligi aasta enne esietendust. Värvikas kõrvalosas, madam Thénardier'na esialgu välja kuulutatud Anu Lamp siiski ei osalenud ning tema asemel oli laval Anne Reemann. Dublandita jäid peaosalised Jassi Zahharov, Sepo Seeman ja Kare Kauks, kelle dublant Evelin Samuel loobus muusikalis osalemisest. Mistahes probleemi puhuks oli Fantine'i roll ette valmistatud siiski ka Hanna-Liina Võsal.

Osatäitjad:

• Jean Valjean – Jassi Zahharov
• Javert – Marko Matvere või Mait Malmsten või Bert Pringi
• Fantine – Kare Kauks
• Cosette – Hanna-Liina Võsa või Nele-Liis Vaiksoo
• Éponine – Ele Millistfer või Kelli Uustani
• Marius – Koit Toome või Andero Ermel
• Enjolras – Oliver Kuusik või Lauri Liiv
• Thénardier – Sepo Seeman
• Madam Thénardier – Anne Reemann või Kaire Vilgats
• Väike Cosette – Maria Listra jt

Kõrvalosades astusid üles Mati Vaikmaa (Digne'i piiskop), Maiken, Maian Kärmas, Kristine Muldma, Tui Hirv, Airike Kolk, Kristina Vähi, Annika Tõnuri, Arle Soeson, Jakko Maltis, Lauri Pihlap jpt.

Publik ja kriitikud võtsid lavastuse soojalt vastu, kiideti nii peaosalisi kui ka lavastaja selget tõlgendust. "Hüljatuid" käis vaatamas umbes 50 000 inimest. Ele Millistfer seati üles Eesti teatri aastaauhinnale muusikalavastuste kategoorias, ent ta ei võitnud seda. Teatripreemiale oli nomineeritud ka muusikali eestikeelne tõlge.

Vanemuise versioon

Muusikal tuli Eestis teist korda lavale Vanemuise teatris 25. novembril 2017. Kasutati sama tõlget nagu 2001. aastal, kuid seda, eriti retsitatiive, veidi vähemal määral aariaid, ajakohastasid Leelo Tungal ja Kirke Kangro. Lavastaja oli Samuel Harjanne (Soome), kunstnik Karmo Mende, muusikajuht Martin Sildos ja koreograaf Gunilla Olsson Karlsson (Rootsi).

Võrreldes 2001. aasta lavastusega Tallinna Linnahallis olid paljud toonased osalised taas peaosalistena laval. Näiteks astus Koit Toome üles peaosalise Jean Valjeanina, olles varem mänginud Mariust. Linnahallis Éponine'i kehastanud Ele Millistfer kehastas nüüd Fantine'i, nagu ka Cosette'i dubleerinud Nele-Liis Vaiksoo. 2001. aastal lapseealist Cosette'i mänginud Maria Listral oli täiskasvanud Cosette'i osa. Kaire Vilgats aga naasis talle tuttavasse madam Thénardier' rolli. Monsieur Thénardier'na astus üles Lauri Liiv, kes varem on mänginud Enjolras'd, ning Marko Matvere oli taas laval Javertina.

Erinevalt 2001. aasta lavastusest osalesid paljud peaosalised kooristseenides, kui nende mängitava tegelase ilmumiseni oli piisavalt lavalist aega. Näiteks osales Cosette'i osatäitja massistseenides esimese vaatuse algupoolel ning Fantine'i kehastavad näitlejannad laulsid kooripartiisid esimese vaatuse teisel poolel, kui tegelaskuju on surnud ja Fantine'i vaimu ilmumiseni etenduse lõpus oli pikk ooteaeg. Vangilaagri asukate, vabrikunaiste, kerjuste ja teiste rollides astus üles kogu trupp.

Javerti mänginud Marko Matvere oli nomineeritud tegelaskuju jõulise kehastamise eest Eesti Teatriliidu aastapreemiale muusikalavastuste kategoorias.

• Jean Valjean – Koit Toome või Mikk Saar
• Javert – Marko Matvere või Tamar Nugis
• Fantine – Ele Millistfer või Nele-Liis Vaiksoo
• Cosette – Maria Listra või Elizabeth Paavel
• Marius – Kaarel Targo, kehastanud ka Rasmus Kull
• Éponine – Hedi Maaroos või Kärt Anton
• Enjolras – Imre Õunapuu või Rasmus Kull
• Madam Thénardier – Kaire Vilgats või Helen Hansberg
• Monsieur Thénardier – Hannes Kaljujärv või Lauri Liiv
• Gavroche – Hannes Hanimägi või Mairo Libba
• Väike Éponine – Reneli Husu või Sofija Selivanova
• Väike Cosette – Loore All või Katri Kade
• Digne'i piiskop, Gourferac – Germán Gholami
• Vabriku töödejuhataja, Combeferre – Rolf Roosalu
• Vabriku töödejuhataja, Lesgles – Oliver Timmusk
• Vabrikutüdruk – Siiri Koodres
• Montparnasse, tudeng – Ruudo Vaher
• Feuilly – Norman Salumäe
• Joly – Matis Merilain
• Grantaire – Mihkel Tikerpalu
• Jean Prouvaire – Egon Laanesoo
• Fauchelevent – Rainer Aarsalu
• Major Domo, kupeldaja – Alo Kurvits

Välislingid

• Immo Mihkelson. Muusikal on pigem show kui etendus. Sirp, 2. jaanuar 2002