Ava peamenüü

Hüljatud (muusikal)

"Hüljatud" (prantsuse keeles Les Misérables) on prantsuse autorite Claude-Michel Schönbergi ja Alain Boublili muusikal, mis põhineb Victor Hugo samanimelisel romaanil. Maailmaesietendus oli 1985. aastal Londonis; Broadwayle jõudis muusikal 1987. aastal.

"Hüljatud" on üks kõigi aegade edukamaid muusikale: Londonis mängitakse lavastust katkematult alates esietendusest aastal 1985. Seega on "Hüljatud" kõige kauem Londoni laval järjepanu mängitud suurmuusikal. New Yorgis Broadwayl käis muusikal katkematut lavateed 16 aastat (1987–2003) ning pärast väikest pausi veel ligi 2 aastat (2006–2008). Muusikal naasis Broadwayle märtsis 2014, kus seda saatis kahe ja poole aasta jooksul taas suur menu.

"Hüljatud" on võitnud mitmeid olulisi teatriauhindu, teiste seas parima muusikali Tony auhinna ja Grammy.

"Hüljatutes" on aegade jooksul üles astunud maailmakuulsad lavatähed, näiteks Ricky Martin (Marius), Lea Salonga (Eponine, Fantine), Frances Ruffelle (Eponine), Jenny Galloway (Mme Thenardier), Patti LuPonne (Fantine), Colm Wilkinson (Jean Valjean), Michael Ball (Marius), Ramin Karimloo (Enjolras, Jean Valjean).

2012. aastal esilinastus "Hüljatute" muusikal kinolinal. Režissöör Toma Hooperi filmis olid peaosades Hugh Jackman, Anne Hathaway, Russell Crowe, Helena Bonham Carter jt. Film kandideeris kaheksale Oscarile, millest võitis kolm: parima naiskõrvalosa (Anne Hathaway), helikujunduse ning kostüümi- ja soengukunstniku töö eest.

Teose ajaloostRedigeeri

 
"Hüljatud" Broadhursti teatris New Yorgis (2007)

Autorid hakkasid suurteost kavandama 1970. aastate lõpus, inspireerituna muusikalist "Oliver!", mis tugines samuti kirjandusklassika suurteosele. Pariisis esitleti muusikali plaati ja esimest lavaversiooni 1980. aastal, lavastust mängiti kolm kuud ja heliplaadile sai osaks suur läbimüük. "Hüljatute" esialgne prantsuskeelne lavaversioon oli üle nelja tunni pikk ning partituur erines tunduvalt sellest, millisena tuntakse "Hüljatuid" tänapäeval. Muusikalisi numbreid oli rohkem ning osa soololaule oli lavateose algversioonis eri karakterite vahel teistsuguse jaotusega. Erinevusi oli ka süžees: laval oli mitmeid romaaniski ette tulevaid karaktereid, kes hilisemast muusikali Londoni West Endi ja Broadway versioonist eemaldati ning laval enam ei figureeri (näiteks Eponine'i õde Azelma jm).

Teost asuti 1980. aastate alguses briti teatriprodutsendi Cameron Mackintoshi tellimusel muutma ning tänu Mackintoshile jõudis "Hüljatud" Londoni lavale, kust see levis kiiresti üle maailma (Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Norra, Kanada, Iisrael jne). Esimesed arvustused muusikali Londoni esietenduse järel olid kõike muud kui kiitvad, kuid sellest hoolimata esitati piletitele rekordilisi tellimusi.

Londonis on "Hüljatud" konkurentsitult kõige kauem järjepanu mängitud muusikal, kus see püsis laval alates 1985. aastast kuni mängupausini 2019. aastal. Muusikal naasis lavale värskendatud versioonis 2019. aasta lõpus. Broadwayl hoiab lavastus 6680 mängukorraga (1987–2003 ja 2006–2008 ning uues lavaversioonis 2014-2016) mängitumate muusikalide edetabelis kolmandat kohta.

"Hüljatud" on võitnud hulgaliselt auhindu, nende seas 1990. aastal Grammy. Teos nomineeriti esietenduse järel 1985. aastal kuuele Laurence Olivieri auhinnale, millest võideti kolm. USA-s sai muusikal 12 Tony auhinna nominatsiooni, millest võideti kaheksa. Sellega on "Hüljatud" läbi aegade enim Tony auhindu võitnud teos. Ka viimane, uuendatud Broadway versioon oli nomineeritud kolmele Tony auhinnale, nende seas parima taaslavastuse eest. Lisaks paljudele muudele auhindadele korraldas BBC 2005. aastal rahvaküsitluse, et selgitada välja lemmikmuusikal. Võitis "Hüljatud", mis kogus üle 40% kõigist häältest.

Muusikali "Hüljatud" filmiversioon esilinastus 2012. aasta detsembris, selle peaosades on teiste seas Hugh Jackman (Jean Valjean), Russell Crowe (Javert) ja Anne Hathaway (Fantine). Filmi saatis maailmas kõikjal suur menu ning kaheksast Oscari nominatsioonist võideti kolm.

TegevustikRedigeeri

Kuna tegemist on Victor Hugo eepilise suurteose lavaversiooniga, saab muusikal olla vaid lühikokkuvõte paarikümmet aastat läbivast sündmustikust.

Lugu algab endise sunnitöölise Jean Valjeani vabanemisega 19 aastat kestnud sunnitöölt, kuhu ta on sattunud vaesusest tingitud pisivarguse tõttu. Ta oli varastanud oma nälgivale lähisugulasele leivakääru. Valjean rikub sunnitöölt vabanedes seadust, hävitades mustale minevikule viitava dokumendi ning muutes oma nime. Ta tõuseb Montreuil-sur-Meri linnapeaks ning sealse klaasivabriku omanikuks.

Endist vangi jälitab hasartne politseiinspektor Javert, kelle kinnisidee on Valjean seaduse rikkumise eest kinni püüda ja uuesti sunnitööle saata. Javert'i arvates ei muutu paadunud kurjategijad kunagi.

Valjean, olles linnapea, aitab klaasivabrikus vallaslapse ilmsikstuleku tõttu töö kaotanud naist Fantine'i. Viimane on oma tütre Cosette'i andnud kasvatada naaberlinna Montfermeil'i jõhkratele kõrtsipidajatele Thenardieridele. Fantine satub vallandamise järel tänavale. Ta müüb Cosette'i nimel oma medaljoni, seejärel ka juuksed. Kuna raha pole ikka piisavalt, saab naisest prostituut. Ta sureb haiglas tuberkuloosi. Valjean täidab Fantine'ile surivoodil antud lubadust ja ostab väikse Cosette'i kõrtsmikelt vabaks.

Aastad mööduvad. Valjean elab madalat profiili hoides Cosette'iga Pariisis. Cosette'i ja tudeng Mariuse vahel tärkab salaarmastus; Marius aga on osaline tudengirahutuste organiseerimises. Noored vannuvad teineteisele igavest armastust, kui pärast Javert'i järjekordset ilmumist otsustab Jean Valjean koos Cosette'iga põgeneda Inglismaale. Saades aimu Cosette'i tunnetest Mariuse vastu, jätab vana mees plaani katki ja suundub ka ise barrikaadidele, et kasvõi oma elu hinnaga Mariuse järele valvata.

Mariusesse on omakorda kiindunud Cosette'i lapsepõlvekaaslane, tänavale sattunud kõrtsmike lihane tütar Eponine. Tüdruk surub oma tunded Mariuse vastu maha, aitab noored armunud kokku viia, kuid hukkub esimesena barrikaadidel.

Tänavavõitluses jätavad lõpuks elu kõik tudengid peale Mariuse, kelle päästab Jean Valjean. Sattudes kloaagi kaudu põgenedes silmitsi Javiert'iga, laseb politseiinspektor Valjeanil minna, kuid ei suuda samas enesele andestada seaduse rikkumist ja uputab end Seine'i jõkke. Javert'i surm on muusikalis ainus, kus surijal ei ole ühtki valvajat või leinajat - Javert on suitsiidi tehes üksi.

Cosette ja Marius abielluvad. Jean Valjean on Mariusele avaldanud oma mineviku saladused ning otsustab enne pulmi salamisi lahkuda, et säästa Cosette'i südamevalust ja häbist oma kasuisa mineviku tõttu. Marius ja Cosette jõuavad siiski vana mehe surivoodile. Valjean avab oma hingesaladused ka Cosette'ile ning sureb. Teispoolsuses võtavad Valjeani vastu kõik märtrisurma läinud kangelased – Fantine, Eponine ja barrikaadidel oma ideaalide eest võidelnud üliõpilased eesotsas rahutuste peaorganisaatori Enjolras' ja teistega. Fantine'i ja Eponine'i lõpuduetis Valjeanile avaldub teose finess, et armastus võidab lootusetust, hävingu ja surma - eestikeelses tõlkes - "kes armastab, see jumalat näost näkku näha saab".

Esmalavastus EestisRedigeeri

Eestis lavastati "Hüljatud" Tallinna Linnahallis 2001. aasta novembris. Uuesti lavastati muusikal teatris Vanemuine 2017. aasta sügisel.

2001. aastal oli "Hüljatute" lavastaja Georg Malvius, kunstnik Ellen Cairns, dirigent Erki Pehk. Osatäitjad valiti läbi tiheda konkursi ligi aasta enne esietendust. Värvikas kõrvalosas, madam Thenardier'na esialgu välja kuulutatud Anu Lamp siiski ei osalenud ning tema asemel oli laval Anne Reemann. Dublandita jäid peaosalised Jassi Zahharov, Sepo Seeman ja Kare Kauks, kelle dublant Evelin Samuel loobus muusikalis osalemisest. Mistahes probleemi puhuks oli Fantine'i roll ette valmistatud siiski ka Hanna-Liina Võsal.

Osatäitjad:

Kõrvalosaldes astusid üles Mati Vaikmaa (Digne'i piiskop), Maiken, Maian Kärmas, Kristine Muldma, Tui Hirv, Airike Kolk, Kristina Vähi, Annika Tõnuri, Arle Soeson, Jakko Maltis, Lauri Pihlap jpt.

Nii publik kui ka kriitikud võtsid lavastuse soojalt vastu, kiideti nii peaosalisi kui ka lavastaja selget tõlgendust. "Hüljatuid" käis vaatamas umbes 50 000 inimest. Ele Millistfer seati üles Eesti teatri aastaauhinnale muusikalavastuste kategoorias, ent ta ei võitnud seda. Teatripreemiale nomineeriti ka muusikali eestikeelne tõlge.

Vanemuise versioonRedigeeri

Muusikal tuli Eestis teist korda lavale Vanemuise teatris 25. novembril 2017. Kasutati sama tõlget nagu 2001. aastal, kuid seda, eriti retsitatiive, aariaid veidi vähemal määral, olid ajakohastanud Leelo Tungal ja Kirke Kangro. Lavastaja on Samuel Harjanne (Soome), kunstnik Karmo Mende, muusikajuht Martin Sildos ja koreograaf Gunilla Olsson Karlsson (Rootsi).

Võrreldes 2001. aasta lavastusega Tallinna Linnahallis on mitmed toonased osalised taas peaosalistena laval. Näiteks astub Koit Toome üles peaosalise Jean Valjeanina, olles varem mänginud Mariust. Linnahallis Eponine'i kehastanud Ele Millistfer kehastab nüüd Fantine'i, nagu ka Cosette'i dubleerinud Nele-Liis Vaiksoo. 2001. aastal lapseealist Cosette'i mänginud Maria Listra on täiskasvanud Cosette'i rollis. Kaire Vilgats aga naaseb talle tuttavasse madam Thenardier' rolli. Monsieur Thénardier'na astub üles Lauri Liiv, kes varem on mänginud Enjolras'd, ning Marko Matvere on taas laval Javert'ina.

Erinevalt 2001. aasta lavastusest osalevad mitmed peaosalised kooristseenides, kui nende mängitava tegelase ilmumiseni on piisavalt lavalist aega. Näiteks osaleb Cosette'i osatäitja massistseenides esimese vaatuse algupoolel, Fantine'i kehastavad näitlejannad laulavad laval kooripartiisid esimese vaatuse teisel poolel, kui tegelaskuju on surnud ning Fantine'i vaimu ilmumiseni etenduse lõpus on samuti väga pikk ooteaeg. Vangilaagri asukate, vabrikunaiste, kerjuste jne rollides astub üles kogu trupp.

Javert'i kehastav Marko Matvere oli rolli eest nomineeritud Eesti Teatriliidu aastapreemiale muusikalavastuste kategoorias tegelaskuju jõulise kehastamise eest.

  • Jean Valjean – Koit Toome või Mikk Saar
  • Javert – Marko Matvere või Tamar Nugis
  • Fantine – Ele Millistfer või Nele-Liis Vaiksoo
  • Cosette – Maria Listra või Elizabeth Paavel
  • Marius – Kaarel Targo, erakorraliselt kehastanud ka Rasmus Kull
  • Eponine – Hedi Maaroos või Kärt Anton
  • Enjolras – Imre Õunapuu või Rasmus Kull
  • Madame Thénardier – Kaire Vilgats või Helen Hansberg
  • Monsieur Thénardier – Hannes Kaljujärv või Lauri Liiv
  • Gavroche - Hannes Hanimägi või Mairo Libba
  • Väike Eponine - Reneli Husu või Sofija Selivanova
  • Väike Cosette - Loore All või Katri Kade
  • Digne’i piiskop, Gourferac - German Gholami
  • Vabriku töödejuhataja, Combeferre - Rolf Roosalu
  • Montparnasse, tudeng - Ruudo Vaher
  • Feuilly - Norman Salumäe
  • Joly - Matis Merilain
  • Grantaire - Mihkel Tikerpalu
  • Vabriku töödejuhataja, Lesgles - Oliver Timmusk
  • Jean Prouvaire - Egon Laanesoo
  • Fauchevelant - Rainer Aarsalu
  • Mayor Domo, kupeldaja - Alo Kurvits
  • Vabrikutüdruk - Siiri Koodres

VälislingidRedigeeri