Ava peamenüü

Fantine (eluaastad 1796–1823) on Victor Hugo romaani "Hüljatud" üks võtmetegelasi. Ta on romaani esimese osa nimikangelanna, töölisnaine, kellest saab prostituut ning kes ohverdab kogu oma elu tütre heaolu nimel.

Fantine on orb, tema vanemad ja päritolu on teadmata. Ka Fantine'i tegelik nimi on ebaselge, sest kirjaniku viite kohaselt pole teda iial teisiti kutsutud. Nime Fantine andis talle lapsepõlves juhuslik möödakäija tänaval, tuletatuna prantsuskeelsest sõnast "enfant" ehk "laps".

Victor Hugo portreteerib Fantine'i võrdlusega kullast ja pärlitest: kuld juustena peas ning pärlid hammastena suus. Kirjanik toonitab eraldi Fantine'i ilu, kuid lisab, et naine ise ei olnud oma kaunidusest liialt teadlik, et oleks seda mingil moel rõhutanud või tähtsustanud. Fantine'i ilu seisnes Victor Hugo sõnul stiilis ja rütmis: neist esimene on ideaali üks avaldumise vorm, teine aga selle dünaamilisus.

Fantine on romantik, alandlik ja suure südamega. Tema armastatu on Felix Tholomyes, kellele Fantine sünnitab tütre Euphrasie (hilisema hüüdnimega Cosette). Fantine'i sõbrannad on Dahlia, Zéphine ja Favourite, kelle kavalerid on Tholomyes` kolm sõpra. Üheskoos maitstakse kõikvõimalikke elurõõme ja lõbutsetakse. Ühel õhtusöögil kutsuvad noorhärrad daamid restorani, kuid ainult selleks, et igasugused suhted lõpetada. Mehed jätavad neiudele selle kohta laua peale sedeli. Kui Fantine`i sõbrannad üksnes naeravad poiste üle, siis Fantine`i süda murdub. Ta jääb tütrega üksi. Kaovad ka Dahlia, Zéphine ja Favourite. Fantine vaesub ja hakkab otsima olukorrast väljapääsu. Aineline puudus sunnib teda jätma rinnalapse Cosette`i Montfermeil` linnas tegutsetavte jõhkarditest kõrtsmike Thenardier'de hoolde ning ise suunduma teise linna vabrikutööliseks. Vallaslaps peab jääma saladuseks, vastasel korral ei õnnestuks naisel mingit teenistust leida.

Fantine leiab töö klaasivabrikus. Klatšihimulised naiskolleegid hakkavad Fantine`i kahtlustama, nad nuhivad tema järgi ning teevad kindlaks, et Fantine'il on vallaslaps. Naine kaotab päevapealt töö ja teenistuse. Vabriku omanik, uue identiteedi abil linnapeaks tõusnud endine sunnitööline Jean Valjean, uue nimega Madeleine, on põhimõttekindel igasuguse moraalivastase käitumise suhtes ega halasta ka Fantine'ile.

Naine hakkab õmblejaks, kuid võlad Thenardier'de ees kasvavad. Süvenev vaesus sunnib tal müüma hinge tagant kõik. Esmalt teeb Fantine kaubaks pikad heledad juuksed, mida vabrikunaised kadestasid. Kuna raha pole ikka piisavalt, laseb noor naine välja tõmmata ja müüb proteesitegijale oma kaunid valged esihambad. Ta elab tühjas kütmata pööningukambris ja õmbleb 17 tundi ööpäevas garnisonile riideid. Võlausaldajad käivad talle päevast päeva kanna peale ning naine on sunnitud ära andma kogu oma maise varanatukese. Fantine muutub jultunuks, ta naerab ja laulab tänavatel - eriti, kui tee viib mööda kunagisest töökohast vabrikus. Üks tema endisi kolleege ennustab naise allakäiku nähes Fantine'ile kurba lõppu.

Saabub järjekordne kiri Thenardier'lt selle kohta, et Cosette on suremas ning ravimite jaoks peab naine saatma 100 franki. Fantine lööb kõigele käega, sest kaotada pole enam midagi, ja temast saab prostituut.

Tänavaelu mõjub laastavalt Fantine'i tervisele. Ta satub kaklusse kliendiga, keda ta teenindama ei soostu. Fantine arreteeritakse. Linnapea Jean Valjean päästab Fantine'i trellide tagant ja viib ta haiglasse. Naisel on sümptomite järgi kaugele arenenud tuberkuloos, ta köhib ja hingeldab alatasa. Lisaks piinab Fantine'i meeleheide ja igatsus Cosette'i järele ning ainus võimalus on paluda Jean Valjean'i tuua laps ema juurde. Linnapea viivitab Fantine'i soovi täitmisega. Kui selgub, et mees on valetanud Cosette'i saabumisest, heidab naine hinge. Fantine maetakse linnaservas asuvasse nimetusse ühishauda.

Enne surma jõuab linnapea Jean Valjean anda Fantine'ile lubadus tütar suureks kasvatada. Fantine'ile antud tõotusest ja seeläbi oma tegelikust päritolust saab Cosette teada alles romaani lõpuosas, viibides omakorda Jean Valjeani surivoodil. Fantine'i mõtteline kohalolu sureva Jean Valjeani juures kajastub ka romaani viimases peatükis.

Fantine muusikalisRedigeeri

Fantine on muusikali "Hüljatud" üks olulisemaid naispeaosalisi. Arhetüüpne ema kuju ja tema saatuse emotsionaalne terviklikkus on läbi aegade andnud inspiratsiooni mitmesugusteks adaptatsioonideks piiritust ema-armastusest ja eneseohverdusest - nii ka teose muusikaliversioonis. See on roll, mis nõuab näitlejannalt laia diapasooni, kuna tegelaskuju saatuse dramaatilised keerdkäigud jõuavad publiku ette lühikese ajaraami sees.

Muusikalis viibib Fantine laval viies stseenis esimese vaatuse algupoolel ning teise vaatuse lõpus, epiloogis:

  • "Siis, kui läbi saab päev" (Fantine, vaesed, töölisnaised, vabrikutüdruk, töödejuhataja, Jean Valjean)
  • "Mu päevi täitis unelm hea" (sooloaaria)
  • "Lahked leedid" ja Fantine'i arreteerimine (Fantine, prostituudid, juukselõikaja, tänavakaubitseja, kupeldaja, klient, Javert, Jean Valjean)
  • Fantine'i surm (Fantine, Jean Valjean, halastajaõed)
  • epiloog, ilmumine viirastusena (Fantine, Éponine, Jean Valjean, Cosette, Marius)

Fantine'i osatäitja esitada on lavateose üks vokaalselt keerukamaid, kuid samal ajal kuulsamaid hitte "I Dreamed a Dream" ("Unelm vaid"). Tema retsitatiivides kõlavad fragmendid laulust "On My Own" ("Ihuüksi"), mille kannab terviklikult ette muusikali teine oluline naistegelane Éponine.

Erinevalt kirjandusteosest ei müü Fantine lavamuusikalis oma hambaid, vaid ainult juuksed ning talle armsa medaljoni kunagise kallima pildiga. Hammaste müümise stseen on lisatud muusikali filmiversioonis (2012), ent naine laseb müügiks välja tõmmata oma puri-, mitte esihambad. Samuti on muusikaliversioonis vähe informatsiooni Fantine'i mineviku kohta, üksikuid vihjeid õnnetule armastusele jms avaldub vaid laulus "I Dreamed a Dream". Erinevalt kirjandusteosest ei ole muusikali-Fantine ka kirjaoskamatu: kui romaanis kasutab naine Thenardier'ga kirjavahetuse pidamiseks avaliku kirjutaja teenust, siis muusikalis loeb ta Thenardier'lt saabunud kirja ise.

Kuna Fantine'i surm leiab muusikalis aset juba mõnikümmend minutit pärast avamängu ja naine ilmub uuesti lavale viirastusena Jean Valjeani surivoodil, lavateose lõpustseenis, siis osaleb Fantine'i kehastav näitlejanna sageli ka vahepealsetes massistseenides ning laulab kaasa kooripartiisid.

Muusikali maailma esmaettekandes Londonis aastal 1985 laulis Fantine'i rollis Patti Lu Pone. Eestlannadest on seda rolli täitnud Kare Kauks (Tallinna Linnahallis 2001) ja Ele Millistfer (Tampere 2013), Vanemuise teatris 2017. aastal esietendunud lavastuses mängivad Fantine'i Ele Millistfer ja Nele-Liis Vaiksoo.

Veel on Fantine'i saanud laulda näiteks Carola (Rootsis), Lea Salonga (Broadway) jpt. 2012. aastal esilinastuvas muusikali filmiversioonis kehastas Fantine'i Anne Hathaway. Popmuusikas tõi aastal 2009 laulu "I Dreamed a Dream" taas esiplaanile šotlanna Susan Boyle, kes osales selle lauluga Suurbritannia talendisaates ning saavutas 2. koha. Laulu on salvestanud ka Nele-Liis Vaiksoo (2014. aastal ilmunud sooloplaadil "Mina" ja Vanemuise teatri kogumikplaadil "Memory") ja Kaire Vilgats (ETV 2012. aasta saates "Jõulutunnel").