Hülgeraud
Hülgeraud (ka hülgerõngas) on endisaegne talvine hülgepüügirelv, harpuun.
Kirjeldus muuda
Saaremaal, Kihnus ja Ruhnus olid hülgerauad ühel tasapinnal asuvate kahe ühesuguse või erineva pikkusega kisuga. Kiskude servad olid nii teravad, et neid kasutati ka lõikeriistadena. Hiiumaal ja põhjarannikul olid hülgerauad ühe lühikese ja ühe pika, nurkselt paikneva kisuga. Hülgeraua külge oli seotud hobusejõhvidest punutud nöör ning raua otsas oli putk, mille sisse lükati lahtiselt puuvars. Varreks võis olla ka lühike pootshaak (käks).[1]
Kasutamine muuda
Jääauku hingama tulnud hülge pihta visati hülgeraud. Looma tabamisel hülgeraud eraldus umbes 2 meetri pikkusest, kinnitamata varrest. Küti kätte jäänud nööri abil tõmmati haavatud hüljes jääaugust välja. Veest väljatõmbamisel kasutati väsitamistaktikat, mis sundis hüljest jääauku hingama tulema.[2]
19. sajandi teises pooles hakkas hülgeraua kasutamine taanduma püssi ees.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 43
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 28
Kirjandus muuda
- Ilmari Manninen. Die Sachkultur Estlands, I Band. Õpetatud Eesti Selts, Tartu, 1931, 71–75.
Välislingid muuda
- Hülgeraud. Eesti Rahva Muuseum
- Filmiaparaadiga hülgepüügil. DIGAR. Päevaleht, nr. 85, 27. märts 1938.
- Hülged rahvapärimuses. Eesti Loodus, nr 12, 2014, 8–13.
- Prangli saare hülgeküttimise traditsioonid. Maaleht, 16. veebruar 2011.