Tang (etnograafia)
Tang (ka pikksuusk, hülgesuusk) oli eesti etnograafias hülgepüügi abivahend, pikk jalasetaoline alus, eestpoolt varjatud valgest riidest varjuga.[1] Tang oli laialdaselt tuntud Soomes, Eestis kasutati seda Prangli saarel.
Kirjeldus muuda
Tang oli umbes 5 meetrit pikk, 10–13 cm lai ja 3 cm paks ning seda kasutati sirgel jääpinnal. Tangi üleskeeratud otsa lähedusse paigaldati raudkonks ja sellest poole meetri kaugusele auguga puitklots, kuhu asetati tangihark. Hargi küljes oli kolmnurkne varjuraam, mille peal valgest riidest vari, umbes 50 cm kõrgune ning altpoolt nii lai, et varjas hülgeküti.[2]
Kasutamine muuda
Varikattes oli auk, mille kaudu kütt hülgeid jälgis. Kütt ise oli tangi peal kõhuli, jalad ristis ning edasi tõmbas ennast käte jõul. Püss oli tangi peal hülgenahkses tupes. Kui tangi abil õnnestus hülgele laskekaugusele jõuda, torkas kütt püssitoru august läbi, kusjuures püss toetus hargile.[2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 301
- ↑ 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 209
Kirjandus muuda
Ilmari Manninen. Die Sachkultur Estlands, I Band. Õpetatud Eesti Selts, Tartu, 1931, 84–85.
Välislingid muuda
- Filmiaparaadiga hülgepüügil. DIGAR. Päevaleht, nr. 85, 27. märts 1938.
- Hülged rahvapärimuses. Eesti Loodus, nr 12, 2014, 8–13.
- Prangli saare hülgeküttimise traditsioonid. Maaleht, 16. veebruar 2011.