Ava peamenüü
Gottlob Benjamin Jäsche, 1837

Gottlob Benjamin Jäsche (ka Gottlieb Benjamin Jaesche) (15. juuli 1762 Wartenberg (Syców), Sileesia – 3. / 15. september 1842 Tartu) oli saksa filosoof, Immanuel Kanti õpilane.

Lõpetas 1783 Breslau (Wrocławi) gümnaasiumi. Õppis 1783–1786 Halle ülikoolis teoloogiat, kaitses 1795 samas doktoriväitekirja. Oli Kuramaal koduõpetaja, 1799–1802 Königsbergi ülikooli eradotsent ja 1802–1839 Tartu Ülikoolis filosoofiaprofessor. Avaldas Immanuel Kanti loogikaloenguid ja propageeris tema filosoofiat, püüdis hiljem Kanti õpetust ühendada teda arvustanud Jakob Friedrich Friesi ja Friedrich Heinrich Jacobi vaadetega. Toetas koos Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parroti ja Johann Karl Simon Morgensterniga ratsionalistliku maailmavaate kindlustumist Tartu Ülikoolis.

Gottlob Benjamin Jäsche, 1827

IsiklikkuRedigeeri

Tema poeg Georg Emanuel Jaesche (18151876) oli arstiks paljudes kohtades Vene Impeeriumis, teine poeg Emanuel Jaesche (18211907) oli sõjaväearst. Teise poja poeg Ernst Gottlieb Jaesche (18671945) oli Häädemeeste, Treimani ja Tahkuranna koguduse õpetaja ning imearst[1][2].

Psühholoogi loengud Tartu ÜlikoolisRedigeeri

Esimeseks Tartu Ülikoolis psühholoogiat lugenud isikuks oli G. B. Jäsche, kes töötas aastail 1802–1838 siin teoreetilise ja praktilise filosoofia professorina. Kogu oma professuuri kestuse (74 semestri) jooksul luges Jäsche psühholoogiat kokku 54 korral, kõige sagedamini – 44 korral koos loogikaga. Enne 1808. aastat luges ta 4 tundi nädalas, hiljem 6 tundi nädalas (kahel korral ka 5 tundi nädalas) kaht ainet kokku. Jäsche (1762–1842) oli Kanti otsene õpilane, kes avaldas 1800. aastal Kanti palvel viimase "Loogika", ent oma isiklikelt huvidelt oli ta eelkõige "filosoof" ja tema poolt avaldatud tööd kuuluvad sellistesse valdkondadesse nagu eetika, "teaduste entsüklopeediline süsteem", filosoofia ajalugu (kolmeköiteline teos panteismist) ja muud.

Kuna Jäsche ise ei jätnud endast järele mingeid spetsiaalselt psühholoogiaalaseid töid, ja säilinud ei ole mingeid üliõpilaste poolt tehtud tema loengute konspekte, saame me tema poolt loetud psühholoogiakursuste iseloomu ja sisu kohta järeldusi teha esiteks nende psühholoogiaõpikute alusel, mida ta võttis enda poolt loetud psühholoogiakursuste aluseks. Mis puudutab tema filosoofilist suundumust, siis võib Jäschet üldiselt iseloomustada kui kantiaani, kuigi aja jooksul kaldus ta järjest enam Jakobi ja Frisi õpetuste poole. Tema isikliku filosoofilise positsiooni tulemuseks oli negatiivne suhtumine tollal valitsenud Schellingi ja Hegeli õpetuste suhtes. Kanti õpilasena ei saanud Jäschele loomulikult olla sümpaatne hinge mõistega opereeriv "ratsionaalne psühholoogia" (mille Kant oli "purustanud" oma "Puhta mõistuse kriitikas") ja pidi psühholoogia käsitluses kalduma Kanti enese "Antropoloogia" poole, see tähendab mõistes seda kui kogemusel põhinevat "empiirilist psühholoogiat". Teadaolevaks viiteks sellele on ka need nimetused, mida Jäsche oma psühholoogiakursuse nimetamiseks kasutas. Igaks semestriks trükitud loengute kavas leiame kõige sagedamini nimetuse "psühholoogia" , kuid kõrvuti sellega esinevad ka teised tähistused nagu "empiirilise psühholoogia lühiteooria", "psühholoogia ja psüühiline antropoloogia", "antropoloogia", "psüühiline antropoloogia", "psüühiline füsioloogia ja patoloogia". Jäsche enese filosoofilise suunitluse alusel hinnates võime seega oletada, et oma psühholoogiakursustes järgis ta põhiliselt psühholoogia suunda, mis saavutas oma õitsengu XVIII sajandi viimasel kolmandikul eriti Saksamaal ja mis nimetas ennast "katseliseks hingeõpetuseks" ("Ehrfahrungszeelenlehre"), mille kõige iseloomulikumaks kirjanduslikuks mälestusmärgiks võib lugeda kirjanik Moritzi poolt aastatel 1783 – 1793 välja antud ajakirja "Katselise hingeteaduse ajakiri".

Aga 1817. aasta teisest semestrist alates esineb "etteütluste" asemel juba trükitud kursus "L. G. Jakob. "Grundriss der empirischen Psychologie…". Hiljem on Jakobi "Grundrissi" asemel kahel korral nimetatud Hoffbaueri "Grundgrisse der Erfahrungsseelenlehre". Nii Jakob kui Hoffbauer olid oma filosoofilistelt veendumustelt kantiaanid ja psühholoogias kuuluvad varemnimetatud saksa "katselise hingeteaduse" XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi alguse tüüpiliste esindajate sekka. Psühholoogina originaalsem oli Jakob, kelle psühholoogia põhiõpikut (mille esmaväljaanne pärineb 1791. aastast) võib lugeda üheks paremaks Saksamaal XVIII sajandi lõpul välja antud psühholoogiakursuseks. Aastatel 1807–1816 oli Jakob teenistuses Venemaal ja koostas sel ajal Õppeasutuste Peavalitsuse ülesandel vene gümnaasiumidele õpiku "Psühholoogiakursus", mis ilmus samaaegselt saksa originaaliga ka venekeelses tõlkes. Võib-olla aitas see asjaolu kaasa, et Jäsche oma valiku just Jakobi õpikule langetas.[3]

ViitedRedigeeri

  1. Die Arzte Livlands. von den ältesten Zeiten bis zur Gegenwart. Ein biographisches Lexikon. von Dr. med. J. Brennsohn. Mitau 1905. Verlag von E. Bruhns, Riga
  2. Konrad Veem Eesti Vaba Rahvakirik Dokumentatsioon ja leksikon EVR Stockholm 1988
  3. Allik, J. (2013) Psühholoogia ajalugu. Konspekt lk. 200-1

Teoseid eesti keelesRedigeeri

"Armastus ja usk. Hommikumõtteid. Minu Sallyle, õndsale". Valiku katkeid tõlkinud käsikirjast Eduard Parhomenko – Akadeemia 2002, nr 12, lk 2532–2549

KirjandustRedigeeri

Eduard Parhomenko. Tartu Ülikooli filosoofiaprofessor G. B. Jäsche panteismikäsituse eelduste kujunemine : magistritöö. Tartu, 1992

Eduard Parhomenko. "Gottlob Benjamin Jäsche Immanuel Kanti loengute väljaandjana" – Studia Philosophica I (37) (Tartu Ülikooli Toimetised, vihik 962). Tartu, 1993, lk 23–40

Eduard Parhomenko. "TAEVAST kui mõtlemise häälestuskaarest 1808. aasta veebruari Tartu üle" – Ajalooline Ajakiri 2002, 1/2, lk 97–118

Eduard Parhomenko. "On the SKIES as the Tuning Arch of Contemplation Over Tartu in February 1808" – Ajalooline Ajakiri 2002, nr 1/2, lk 316–317

Eduard Parhomenko. "Filosoofiaprofessor Gottlob Benjamin Jäsche, tema usk ja armastus" – Akadeemia 2002, nr 12, lk 2549–2554

VälislingidRedigeeri