Godescalci perikoopideraamat

Godescalci perikoopideraamat on purpurpärgamendile kirjutatud ja illumineeritud ladinakeelne käsikirjaline evangelistaar, loodud arvatavasti 781. ja 783. aasta vahemikus Karl Suure Aacheni pfaltsi õukonnakooli skriptooriumis. See on vanim käsikiri Ada grupiks nimetatud koolkonna töödest ja ühtlasi vanim näide karolingide raamatumaalist^[1].

Käsikiri on nime saanud kirjutaja Godescalci järgi. Luuletuses lehekülgedel 126v-127r on nimetatud käsikirja suursugused tellijad Karl Suur ja tema abikaasa Hildegard. Kirjutaja saatis kuningat tema reisil Itaaliasse, kui Karl Suur külastas Peetruse hauda ja paavst Hadrianus I ristis ta poja Pippini. Käsikiri asub tänapäeval Prantsusmaa Rahvusraamatukogus Pariisis märgistusega BNF Ms. nouv. acq. lat. 1203^[2].

Käsikiri muuda

Käsikiri koosneb 127 purpurpärgamendilehest mõõdus 31 x 21 cm. Tekst on kirjutatud purpurlehtedele kahes veerus kuld- ja hõbetindiga. Põhitekst on untsiaalkirjas, pealkirjad ja algusleheküljed rooma kapitaalis ning pühendusluuletus karolingide minusklis^[3].

Käsikiri on kaunistatud kuue samast ajast pärit miniatuuriga, servaornamentidega, initsiaalidega ja ehislehekülgedega. Kuus täislehekõlje suurust miniatuuri on koondatud käsikirja algusse. Iga evangeeliumi alguses on tervet lehte täitev kompositsioon initsiaaliga ja igal lehel ümbritseb teksti ornamentidest raamistus^[4]. Ornamentikas on kohati selgelt äratuntav iiri-anglosaksi käsikirjade põim- ja muude pinnaornamentide mõju, kuid troonivat Kristust, nelja evangelisti ja elu allikat kujutavatel miniatuuridel on äratuntav figuuride ja neid ümbritseva ruumi loogilise ja realistliku kujutamise taotlus.

Elu allika motiiv ilmub raamatumaalis esmakordselt selles käsikirjas.