Giorgio Agamben
Giorgio Agamben (sündinud 1942 Roomas) on itaalia filosoof, kelle tuntumad tööd käsitlevad eriolukorra, eluvormi ja homo sacer'i mõisteid. Paljudes tema töödes on olulisel kohal ka Michel Foucault'lt pärinev biopoliitika mõiste.
Agamben õppis Rooma La Sapienza ülikoolis, kus kaitses 1965. aastal väitekirja Simone Weili poliitilise mõtte kohta.[1] 1960. aastate lõpul osales ta Le Thoris Martin Heideggeri seminarides.[1] Teiste oluliste mõjutajate hulka peale Foucault' kuulub ka Walter Benjamin, kelle töid ta on nimetanud "vastumürgiks, mis aitas mul Heideggeri üle elada",[2] aga ka Guy Debordi käsitlus vaatemänguühiskonnast. Agambeni esimesed tööd olidki tugevasti mõjutatud Heideggeri filosoofiast ning käsitlesid keele, kirjanduse ja kunstiga seotud küsimusi.[1]
Alates 1980. aastatest on suur osa tema loomingust olnud seotud mastaapse Homo Sacer'i projektiga, mille keskmeks on üheksaköiteline sama pealkirja kandev sari. Kõigi nende tööde objektiks on Lääne võimu genealoogia ning sisuks poliitilise filosoofia traditsiooniliste kategooriate kriitika.[1] Selle teoreetilisteks lähtealusteks on Foucault' biopoliitika mõiste, Carl Schmitti suveräänsuse ja eriolukorra teooriad, Hannah Arendti totalitaarsete režiimide analüüs ning Aristotelese poliitikafilosoofia. Järeldus, milleni Agamben jõuab, on see, et uus poliitika ei saa pöörduda tagasi vanade müütide juurde, vaid peab lähtuma praegusest olukorrast, mida iseloomustab palja elu ja eriolukorra laiendamine tervele poliitilisele ruumile.[3]
Teosed eesti keeles muuda
- Agamben, Giorgio 2009. "Homo Sacer: suveräänne võim ja paljas elu". Tõlkinud Maarja Kangro, järelsõna Daniele Monticelli. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- Agamben, Giorgio 2015. "Tulevane kogukond. Vahendid ilma eesmärgita". Tõlkinud Maarja Kangro. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Viited muuda
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Giorgio Agamben |