Gallovei lihaveis

Gallovei lihaveis (inglise keeles galloway) on üks vanemaid ja puhtamaid veisetõuge. Tõug pärineb Edela-Šotimaalt, kuid on levinud üle kogu maailma. Tõug on oma nime saanud Galloway piirkonna järgi.[1]

Gallovei tõugu veis koos vasikaga

AjaluguRedigeeri

Esimesed teated tõu olemasolu kohta olid ajal, mil roomlased okupeerisid inglise saared. Tõugu tunti juba 15. sajandil. Veiseid kasutati algul nii piima kui liha tootmiseks, hiljem ainult liha. Põhiline algne värvus oli must, vähesel määral esines ka punaseid, kollakashalle ja pruune. Uus-Meremaale ilmusid hiljem eksporditud ja ka Euroopa galloveide keha ümber lai valge triip loomade ristamisel, geneetilise mutatsiooni tulemusena. See tunnus oli veistel dominantne ning kandus nende vahetamise ja kaubanduse tulemusena kiiresti teistesse paikadesse. Triipudega veised üritati karjast eraldada, kuna nad ei vastanud tõustandardile. On teatud, et gallovei tõuge pole kunagi teiste tõugudega ristatud. Kuid tänapäevani on teadmatus, kust on tulnud homosügootne nudi geen, kuna algselt olid loomad sarvilised. Ajaloolised kirjalikud allikad kirjutavad 1700. ja 1800. aastatel just nudidest gallovei tõugu veisetest. 1851.a hävitas Edinburghi Highlandi Põllumajandusmuuseumi põleng ajaloolised materjalid ja põlvnemisandmed gallovei tõu kohta. Šotimaal moodustati Galloway Karja Selts ja esimene tõuraamat ilmus 1862. aastal (täiendati 1878. aastal). Raamat ilmus sel ajal ainult musta värvi isendite kohta. Esimene tõuraamat valge triibuga galloveidele ilmus Inglismaal 1921. aastal, kui nad tunnustati eraldi tõuks (triibuga gallovei – Belted Galloway Gattle). Esimesed galloveid toodi Eestisse 2006. aastal. [2]

VälimusRedigeeri

Standard gallovei tõugu veised on suuruselt väikesed kuni keskmised. Triibuga veised aga keskmise suurusega ja parema lihatüübiga. Pealiskarv on pikk, pehme ja laineline, aluskarv tihe. Kahekordne karvkate muudab loomad külmale ja niiskusele vastupidavaks. See asendab paksu seljarasvakihi, mida teised tõud sooja hoidmiseks vajavad. Vasikad on mahagonipruunid. Veise pea on lühike ja lai, kõrvad laiad ning kaetud pikkade karvadega. Kael on keskmise pikkusega, abaluud kõrgele väljaulatuvad, rind sügav ja täidlane. Lehmade keskmine kaal on 500 kg, täiskasvanutel pullidel kuni 800 kg, sünnimass 27–32 kg. [1][3][4]

IseloomustusRedigeeri

Ammlehmad on suurepärase viljakustunnustega, pikaealised, kerge poegimise ja hea piimakusega. Galloveidel on tugev karjainstinkt. Kiskja või ohu korral rünnatakse kogu karjaga. Loomad on muidu rahulikud ja vastupidavad. Sobivad hästi ristamiseks. Galloveid on maternaalsed ja võivad poegida kuni 15-aastaseks saamiseni. Sööda suhtes vähenõudlikud. Sobilik tõug mahe veisekasvatuse viljelemiseks.[3]

KasutamineRedigeeri

Gallovei tüüpi veiseid kasvatatakse peamiselt liha saamise eesmärgil. Nende liha on väga hea kvaliteediga: marmorjas, õrn, ja mahlakas. Galloveid pärinevad karmide ilmastikutingimustega aladelt. Neil on kohastumused edukalt üle elada talvised perioodid. Soojemate tingimuste saabudes heidavad nad talvekasuka maha.[4]Seepärast kasutatakse tõugu üha rohkem maastikuhoolduses. Nad söövad kõikidest teistest veise tõugudest kõige suurema variatsiooniga taimi. Nad sobivad ideaalselt ka paikadesse, kus leidub nii metsa kui ka mägisemaid alasid. Galloveide suurem mass tuleb kasuks puude levikule, kuna oma raskusega suruvad nad puude seemned maasse. Samuti tekitavad nad tihedasse ja kõrgesse taimestikku radasid.[5][6]

ElupaikRedigeeri

Karjatamiseks sobivad püsirohumaad ja ka poollooduslikud kooslused. Lai sõraehitus tagab karjamaade hea säilivuse ka niisketel aladel. [1]

AretusmeetodidRedigeeri

PuhasaretusRedigeeri

Eesmärk on parandada gallovei tõugu. Püütakse säilitada süstemaatilise valikuga teatuid tunnuseid mitme põlvkonna vältel. Originaalsest aretuskarjast on alles ainult 75 looma. [4] Kasutatakse ainult parimaid isas ja emasisendeid tõu säilitamiseks vajalik puhtatõuliste karjade osakaal kogu tõumassiivist kuni 25%.

RistamineRedigeeri

Laialt kasutusel olev aretusvõte lihaveisekasvatuses. Eesmärk on heteroosiefektist tingitud suurema majandusliku efekti saavutamine.

Ristamise kasutajatel on kaks võimalust:

  • Uue tõu kujundamine – võimalus toota karja tarbeks ammelehmi.
  • Lihaomaduste parandamine – realiseeritakse kõik järglased lihaks.

Ristamismeetodid:

  • Vältav ehk ümberkujundav ristamine – kasutatakse, kui on soov minna lihaveise tõult üle gallovei aretusele. Kasutatakse iga järgneva põlvkonna emasloomas paaritamiseks gallovei puhtatõulist pulli (parandaja tõug), mille viiendat põlvkonda loetakse puhtatõuliseks. Ristand pullijärglane tapetakse lihaks.
  • Kombineeritud ristamine – kasutatakse emasloomade tiinestamiseks teist tõugu lihapulli, et saada paremate lihaomadustega järglasi. Selle ristamisega parandatakse ka lihaveiste kasvukiirust ning tapa- ja lihaomadusi. Parim meetod, kui eesmärk on veiste realiseerimine lihaks. Ammlehmaks gallovei ristand või tõupuhas veis, hea piimakusega. Ristamisel kasutatakse suuremat paarituspulli.[2]

ViitedRedigeeri