Görz ja Gradisca
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2015) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2015) |
Görzi ja Gradisca vürstlik krahvkond (saksa: Gefürstete Grafschaft Görz und Gradisca; itaalia: Principesca Contea di Gorizia e Gradisca; sloveeni: Poknežena grofija Goriška in Gradiščanska) oli Habsburgide kroonimaa Austria Rannikumaal Aadria mere ääres, kus nüüd on paljukeelne Itaalia ja Sloveenia piiriala. See sai nime oma kahe suure linnalise keskuse, Gorizia ja Gradisca d'Isonzo järgi.
|
Görzi ja Gradisca vürstlik krahvkond 1754–1919 | |
  Lipp
Vapp
| |
 Austria Rannikumaa kaart, koosnedes Trieste vabalinnast (punane), Istria markkrahvkonnast (purpur) ning Görzi ja Gradisca vürstlikust krahvkonnast (roheline) | |
| Valitsusvorm | vürstkond, autonoomne provints |
|---|---|
| Osa |
Saksa-Rooma riigi osariik (aastani 1806) Austria keisririigi kroonimaa (aastani 1867) Austria-Ungari Tsisleitaania kroonimaa |
| Pealinn | Gorizia |
| Religioon | katoliiklus |
| Peamised keeled | sloveeni, itaalia, friuuli, saksa |
Geograafia muuda
Provints ulatus piki Soča/Isonzo jõge selle lättest Jaloveci mäel, Julia Alpides alla Trieste laheni Monfalcone juures. Loodes viis Predili mäekuru Kärnteni hertsogkonda, kirdes tähistavad mäed Mangart, Razor ja Triglav piiri Kraini hertsogkonnaga (Gorenjska).
Läänes seisavad mäed Kanin ja Matajur piiril Friuli piirkonnaga, mis 1797. aasta Campo Formio rahuni oli Veneetsia vabariigi osa, alates 1815. aastast kuulus Austria Lombardia-Veneetsia kuningriiki ja aastast 1866 lõpuks taasloodud Itaalia kuningriiki. Lõunas piirnes provints Trieste vaba riigilinna territooriumiga ja Istria margiga.
Ajalugu muuda
Habsburgide impeeriumi provints muuda
Austria Habsburgid omandasid keskaegse Görzi krahvkonna aastal 1500, kui viimane Meinhardiinist krahv Leonhard pärijateta suri. Habsburgide süseräniteedi katkestasid aastal 1508/09 lühikeseks ajaks veneetslased, enne kui Görz lõplikult Habsburgide monarhia Sise-Austria territooriumitega liidendati. Aastal 1647 ülendas keiser Ferdinand III Görzi Gradisca linna vahetult keisrile alluvaks krahvkonnaks salanõunik vürst Hans Ulrich von Eggenbergi järglastele. Pärast vürstliku Eggenbergide dünastia hääbumist taasühendati Gradisca aastal 1754 Görziga, luues Görzi ja Gradisca krahvkonna (Grafschaft Görz und Gradisca / Contea di Gorizia e Gradisca).
Napoleoni sõdade ajal läksid Görz ja Gradisca Prantsuse võimu alla. Aastal 1805 anti kõik selle territooriumid Isonzo jõe paremkaldal (sealhulgas Gradisca d'Isonzo linn ja Gorizia läänepoolsed eeslinnad) Napoleoni Itaalia kuningriigile. Enamus selle territooriumist jäi aastani 1809 Austria keisririigi osaks, kui see liidendati Illüüria Provintsidega Prantsuse keisririigi otsese võimu alla. Aastal 1813 Austria võim taastati. Krahvkond taastati endistes piirides, sealhulgas Monfalcone ja Grado enklaavid, mis olid enne 1797. aastat olnud Veneetsia kontrolli all. Juba aastal 1816 arvati krahvkond suuremasse haldusüksusse, Illüüria kuningriiki, pealinnaga Laibachis. Aastal 1849 Illüüria kuningriik kaotati ja moodustati Austria Rannikumaa, mis koosnes Görzi ja Gradisca krahvkonnast, Triestest ja Istriast. Aastal 1861 sai krahvkonna territoorium autonoomia kui Görzi ja Gradisca vürstlik krahvkond (Gefürstete Grafschaft Görz und Gradisca / Principesca Contea di Gorizia e Gradisca / Poknežena grofija Goriška in Gradiščanska), kroonimaa Austria-Ungaris. Krahvkonnal oli oma provintsiparlament ja suurte volitustega omavalitsus, kuigi ametlikult allus see keiserlikule kubernerile (Landeshauptmann) asukohaga Triestes, kes teostas valitsusjärelevalvet kogu Austria Rannikumaa territooriumil.
Aastal 1915 astus Itaalia Austria-Ungari vastu sõtta. Krahvkonna lääneosa laastasid Isonzo lahingud, võitlused kahe armee vahel. Augustis 1916 okupeeriti Gorizia Itaalia vägede poolt esimest korda selle ajaloos, kuid novembris 1917 ajas Austria-Ungari armee Caporetto lahingus Itaalia väed tagasi. Suur hulk elanikkonnast interneeriti tsiviillaagritesse Austria-Ungaris ja Itaalias, kui peaaegu pool provintsi territooriumist muutus varemeteks.
1918. aasta kevadel tekkis krahvkonnas kaks poliitilist massiliikumist, nõudes suuremat autonoomiat föderaliseeritud Habsburgide monarhias. Sloveenid nõudsid ühinemist teiste lõunaslaavlastega suveräänsesse Jugoslaavia riiki, samas friulid nõudsid eriautonoomiat piirkonna lääneosale, kus nad enamuses olid. Kaks liikumist ei kattunud, kuna nad ei võistelnud samal territooriumil. Ainus lahendamata küsimus oli Gorizia linn, mida nõudsid nii sloveenid kui ka friulid. Põrandaalune liikumine Italia irredenta nõudis Gorizia ühendamist Itaaliaga. Seoses Austria-Ungari lagunemisega 1918. aasta oktoobri lõpus järgnes lühike vaheperiood, kus liikumine ei suutnud oma võimu kindlustada. Novembris 1918 okupeeriti kogu krahvkonna territoorium Itaalia vägede poolt, mis surus maha kõik poliitilised liikumised, mis piirkonnas nõudmisi esitasid.
Itaalia piiriala muuda
Novembris 1918 kaotati krahvkond ametlikult ja liideti ajutise Veneetsia Giulia halduspiirkonnaga. 1920. aasta Rapallo ja Saint-Germaini lepingutega sai kogu krahvkonna territoorium Itaalia kuningriigi lahutamatuks osaks. Endine Habsburgide poliitika, mis soodustas kohalikku autonoomiat, asendati range tsentralismiga. Loodi Gorizia provints, millel oli väga vähene omavalitsus võrreldes vana krahvkonnaga. Uue provintsi piirid muutusid samuti osaliselt. Uues provintsis olid mõned alad endisest Austria Kraini hertsogkonnast, mis anti Itaaliale rahulepinguga (Idria, Vipacco ja Sturie delle Fusine ringkonnad). Teisest küljest, enamus territooriumist Karsti platoo piirkonnas, mis olid kuulunud Görzi ja Gradisca krahvkonnale, liideti Trieste provintsiga, samas kui Cervignano ringkond liideti Udine provintsiga.
Aastal 1924 Gorizia provints kaotati ja selle territoorium liideti Friuli provintsiga, mille pealinn oli Udine, välja arvatud Monfalcone haldusringkond ja Grado linn, mis said Trieste provintsi osaks. Aastal 1927 taasloodi Gorizia provints ligikaudu samal territooriumil, välja arvatud Cervignano ringkond, mis jäi Udine provintsi, ning Monfalcone ja Grado alad, mis jäid Trieste provintsi osaks. Fašistliku režiimi kehtestamisega algas piirkonna vägivaldne italianiseerimine. See poliitika viidi ellu kolmes etapis: esiteks, kogu avalik haldus italianiseeriti, sloveenid ja sakslased kaotasid oma varasema ametliku keele staatuse; teiseks, kogu haridus (nii avalik kui ka era-) italianiseeriti; kolmandaks, kogu sloveeni ja saksa keelte nähtav esinemine avalikus ruumis keelati. Viimane puudutas külanimede muutmist, muu kui itaalia keele avalikus elus kasutamise keelamist, lastele slaavi nimede andmise keelamist, sloveeni perekonnanimede sunnitud muutmist jne. Selle poliitikaga kaasnesid poliitiline tagakiusamine ja hirmutamine. 1927. aastaks olid kõik sloveeni organisatsioonid keelustatud, sealhulgas kogu meedia, kirjastused, kultuuriühingud, samuti sloveeni organisatsioonide omanduses olnud rahandus- ja majanduskompaniid. Ainult üks katoliiklik kirjastus võis välja anda raamatuid sloveenid keeles, kuigi vaid usulist kirjandust. Enamus sloveeni haritlasi ja spetsialiste olid sunnitud piirkonnast lahkuma, paljud neist asusid Jugoslaavia Kuningriiki või emigreerusid Argentinasse.
Aastatel 1927–1943 oli Gorizia provints fašistliku režiimi haldusüksus, mida haldas valitsuse nimetatud prefekt ja kohalik fašistlik hierarhia. Kogu kohalik autonoomia kaotati ja prefekti nimetatud podestà asendas valitud linnapea. Kogu legaalne poliitiline tegevus väljaspool režiimi muutus võimatuks ja enamus kodanikuühiskonna institutsioone, vähemalt sloveeni omasid, lammutati.
Aastal 1927 loodi esimene sõjakas antifašistlik organisatsioon TIGR. Organisatsioon, mille asutasid kohalikud sloveenid (peamiselt liberaalse, rahvusliku ja sotsiaaldemokraatliku orientatsiooniga noored inimesed), viis läbi mitu rünnakut Itaalia sõjaväe- ja halduspersonali vastu, mis halvendas veelgi olukorda piirkonnas. Mitmed sloveeni kultuuri- ja poliitikategelased vangistati, pagendati või tapeti, kõige kuulsam oli Lojze Bratuž.
Teine maailmasõda ja sõjajärgne jagunemine muuda
Aastal 1941, seoses sissetungiga Jugoslaaviasse, muutus olukord veelgi halvemaks. 1942. aastaks tungisid Jugoslaavia partisanid piirkonda kõrvalasuvast Ljubljana provintsist. Partisanide ja Itaalia sõjaväe vahel toimus mitu olulist kokkupõrget. Pärast Cassibile vaherahu septembris 1943 okupeeris natsi-Saksamaa piirkonna, liidendades selle Aadria mere ranniku operatiivtsooniga, mida juhtis Gauleiter Friedrich Rainer.
Juba septembris 1943 oli suure osa piirkonnast üle võtnud kommunistide juhitud Sloveenia Vabastusrinne, mis rajas piirkonnas mitu olulist baasi, sealhulgas kuulsa Franja Partisanihospitali. Võitlused kommunistide juhitud vastupanuliikumise ja natside vahel olid sagedased. Varsti võtsid Saksa võimud kohaliku sloveeni rahvastiku suhtes omaks pragmaatilise lähenemise: avalik sloveeni keele kasutamine oli jälle lubatud. Antikommunistlik kollaboratsionistlik miilits nimega Sloveenia Kodukaitse võis piirkonnas samuti mõne üksuse luua, kuigi neil oli kohalike värbamisel vähe edu. Samal ajal viidi vastupanuliikumise sees kommunistlike rakukeste poolt läbi poliitiliselt motiveeritud mõrvu. Ohvrite hulgas oli mitu katoliku kiriku preestrit ja kommunistlikku ideoloogiat vastustavat antifašisti.
Pärast Teise maailmasõja lõppu aastal 1945 vabastas peaaegu kogu piirkonna Jugoslaavia Rahvaarmee, kuid oli sunnitud läänepoolsetest osadest taanduma. Neljakümnepäevase Jugoslaavia okupatsiooni ajal vahistati kommunistlike võimude poolt tuhandeid itaallasi; enamus neist vabastati, kuid mõnisada neist hukkus foiba tapatalgutel.
Kaks aastat olid Görz ja Gradisca vaidlusalune piirkond Itaalia ja Jugoslaavia vahel, jagatud niinimetatud Morgani liiniga. Territoorium liinist läänes (sealhulgas kogu Isonzo org, Valle del Vipacco madalam osa ja enamus Karsti platoost) okupeeriti Briti ja USA vägede poolt, samas idaosa jäi Jugoslaavia sõjaväehalduse alla. Septembris 1947 jaotati piirkond lõpuks kahe riigi vahel: Jugoslaavia sai enamuse idaosa maapiirkonnast, kui kõik läänepoolsed tasandikud ja linnaline keskus Gorizia jäid Itaaliale. Väike osa Karsti platoost Trieste ja Duino vahel liideti liitlaste hallatud Trieste Vabaterritooriumi tsooniga A (mis sai Itaalia osaks aastal 1954).
Görz ja Gradisca lakkasid seega olemast ühendatud ajalooline piirkond. Selle Jugoslaavia osa sai Sloveenia Sotsialistliku Vabariigi lahutamatuks osaks: enamus territooriumist arvati Goriška piirkonda, välja arvatud Karsti platoo, mis liideti Ranniku-Karsti piirkonnaga. Uus linnaline keskus, Nova Gorica ("Uus-Gorizia") ehitati 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses. Itaalia osa sai Friuli-Veneetsia Giulia autonoomse piirkonna osaks, enamuses Gorizia provintsis.